Maimu Berg. Moemaja

Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi.
Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega kenasti tallel ja ma ei kavatsegi neid ära visata, sest neid vaadates saab kõvasti nalja.  Nostalgia...
Neid ajakirju lehitsedes on igati kosutav lugeda seda, mis toimus tavainimese jaoks varjatult selle toimetuses: kuidas valiti modelle, kuidas sündisid tekstid, kust "saabusid" kirjakasti rubriigis kajastatud "kirjad". Viimast osa on tore lugeda raamatust saadud taustteadmisega. Nalja saab igatahes kõvasti.
Eriti värvikas on peategelasena kujutatud väljamõeldud Betti Parklai. Suu peale ta igatahes kukkunud ei ole. Ma ei tea, kas eksin väga rängalt, kui arvan, et tegelikult on see autor ise. Mingit taustinfot mul selle kohta ei ole, sest olen meelega kõikvõimalikest arvustustest-tutvustustest mööda hiilinud selleks, et saada raamatust kätte minu enda muljed, kedagi teist sinna sisse segamata.
Lugedes tabasin ennast korraks mõtlemast, mis tegelikult on mood (ehkki mood ise on selles raamatus küll kõrvaltegelane), kuidas seda üritati inimesteni tuua nõukogude võimu "viljastavates" tingimustes ning mis sellest kõigest sai. Mis sai, seda võis üsna selgelt jälgida kümmekond aastat vanemate õdede peal ja see polnud sugugi igav. Õmblusmasin vurises meie majas väga tihti ja see, mis sealt alt välja tuli, oli enamasti üllatav.
Niisama  vähe on igav see raamat, mis toob lugejani eelmise sajandi moeetenduste kättesaamatult kauge glamuuri köögipoole.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave