26 detsember 2012

Maimu Berg. Moemaja

Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi.
Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega kenasti tallel ja ma ei kavatsegi neid ära visata, sest neid vaadates saab kõvasti nalja.  Nostalgia...
Neid ajakirju lehitsedes on igati kosutav lugeda seda, mis toimus tavainimese jaoks varjatult selle toimetuses: kuidas valiti modelle, kuidas sündisid tekstid, kust "saabusid" kirjakasti rubriigis kajastatud "kirjad". Viimast osa on tore lugeda raamatust saadud taustteadmisega. Nalja saab igatahes kõvasti.
Eriti värvikas on peategelasena kujutatud väljamõeldud Betti Parklai. Suu peale ta igatahes kukkunud ei ole. Ma ei tea, kas eksin väga rängalt, kui arvan, et tegelikult on see autor ise. Mingit taustinfot mul selle kohta ei ole, sest olen meelega kõikvõimalikest arvustustest-tutvustustest mööda hiilinud selleks, et saada raamatust kätte minu enda muljed, kedagi teist sinna sisse segamata.
Lugedes tabasin ennast korraks mõtlemast, mis tegelikult on mood (ehkki mood ise on selles raamatus küll kõrvaltegelane), kuidas seda üritati inimesteni tuua nõukogude võimu "viljastavates" tingimustes ning mis sellest kõigest sai. Mis sai, seda võis üsna selgelt jälgida kümmekond aastat vanemate õdede peal ja see polnud sugugi igav. Õmblusmasin vurises meie majas väga tihti ja see, mis sealt alt välja tuli, oli enamasti üllatav.
Niisama  vähe on igav see raamat, mis toob lugejani eelmise sajandi moeetenduste kättesaamatult kauge glamuuri köögipoole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar