15 detsember 2012

S.J. Watson. Ei. Tohi. Magama. Jääda

"Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan.
Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale - esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella - ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud."
Romaan räägib 47-aastasest Christine´ist, kellel on haruldase iseloomuga amneesia. Ta suudab mäletada vaid seda, mis toimub temaga käesoleval päeval, pärast viimast ärkamist. Igal õhtul uinudes teab ta, et hommikul algab kõik otsast peale: ta ei tea, kes, kus ja kellega ta on ning see kõik tuleb uuesti selgeks õppida. Arvutikeeles öeldes: magamine restardib ta mälu ära. Christine kohtub salaja arstiga, kes tahab tema haruldasest haigusest uurimust kirjutada. See soovitab tal hakata päevikut pidama ning helistab igal hommikul, et ta oma päeviku jälle üles leiaks. Nii kogub peategelane kildhaaval kokku eelmised ülestähendused ning saab päeva alustada mingite häguste algteadmistega, mitte päris nullist. Pikapeale saab ta aru, et ta mees valetab talle järjekindlalt. Sellest kujuneb niisugune segadus, et lõppeks ei saa ta enam aru, kes talle valetab: kas tema abikaasa, arst või ta ise.
Raamat paneb mõtlema selle üle, millele siis tugineb inimese enda MINA. Tuleb välja, et ainult suhtestamisele teiste inimeste, mineviku ja ümbritseva maailmaga. Ja kui need ära võtta, siis kaob ka MINA ning jääb alles paljas füüsiline kest ja suur sisemine segadus, millega on väga raske midagi peale hakata. Ei ole olemas objektiivset MINA, mis eksisteeriks ümbritsevast maailmast ja mälestustest sõltumatult. Aga võiks ju olla...
Kui paar sissekannet varem võrdlesin ühte raamatut "Liblikapüüdjaga", siis nüüd pean samasse punkti tagasi pöörduma. See raamat meenutab just nimelt Fowles´i romaani, aga hoopis teisel kujul. Samamoodi kohtuvad siin mitu äraspidist maailma, mis omavahel põimuvad, vastuollu lähevad ja paralleelselt kulgevad. Kuid seda hoopis varjatumalt kui Fowlesi romaanis. Ja samamoodi on siin juttu haiglasest armastusest, mis püüab oma ohvrit omada ja pigem tappa, kuid mitte mingil juhul loobuda.
Läksin raamatukogusse põnevusromaani otsima, aga ei saanud. Lihtsalt sellepärast, et nii palju leidus seal uusi põnevaid köiteid. Tuli välja, et sain küll põnevusromaani, aga oodatust hoopis teistsuguse. Klassikalisele krimkale ei jää see küll millegi poolest alla. Pigem vastupidi.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar