Julie Ortolon. Peaaegu täiuslik

Otsisin naistekaid. Sain üdini naisteka. Isegi liiga. Seda lugedes on alguses tunne, nagu tegemist oleks lasteraamatuga. Keeleliselt on ta nii lihtne, et sobiks lugeda kolmandas klassis. Ja ega sisugi oluliselt keerulisem ole. Ainsad, mis lasteraamatuga kokku ei sobi, on detailsed kirjeldused sellest, mida vanainimesed mõnikord teevad. Ja neid on siin ohtralt.
Jutt käib kolmest sõbrannast, kes mõtlevad ennast hädapätakateks ja siis üritavad eelkõige oma mõtteviisi muuta ning sellele vastavalt ka tegutseda. Mingil määral meenutab see lugu Hollywoodis ohtralt vändatud lihtsakoelisi romantilisi komöödiaid, kus luuakse pilt sellest, et naise (ja vahel ka mehe) ainus eesmärk on abieluranda purjetada. Ja muidugi jääb mulje, justkui see olekski lõplik, rikkumatu õnn, mis kestab surmani ja võib-olla veel rohkemgi. Mitte keegi mitte kunagi ei vihja niisugustes raamatutes (filmides), et abielludes see õige vaev suhte loomisel ja säilitamisel alles algab. Probleem on siin selles, et leidub küllaga inimesi, kes usuvad raamatus esitatud kontseptsiooni. Kahju, kui niisugused illusioonid purunevad.
Leidsin ikka ühe tõsisema iva ka. Jällegi üritab autor panna naislugeja küsimuse ette, kas on võimalik ühendada perekond ja karjäär. Mitte ainult selles raamatus, vaid üldiselt naistekates kirjeldatakse tihti naise sisekonflikti, kui ta surub ennast alla ja üritab muutuda mehele meelepäraseks, et mees ennast võimalikult Mehena tunneks. Eks see ole vast igaühe enda valik, kas teha nii või mitte. Aga mingi seos reaalse eluga siin ju on.
Muide - seda raamatut on väga hea lugeda siis, kui oled sunnitud kusagil paar tundi kinni istuma. Kusagil, kus pidevalt räägitakse, kunstlikult probleeme üles tõstatatakse ning siis neid lahendada üritatakse. Seal peaks ühe kõrvaga kuulama, aga samas on hea hoida vasak silm seksistseenidel, nii ei lähe üldise emotisonaalse tasakaalutusega kaasa. Närvidele väga hää...
See on triloogia esimene osa. Mina järgmisi raamatuid praegu küll ei loe. Naistekate limiit on hetkel täis, asun inglise tüüpi krimkade kallale. Polegi neid ammu lugenud.

Allison Pearson. Kuidas ta seda suudab?

Nagu lubatud sai, tuleb nüüd naistekate periood. Võrreldes eelmise raamatuga on see veidi tõsisem lugemisvara, aga siiski piisavalt kerge. Huumorit on siin ka natuke vähem, kusjuures see on hoopis teises stiilis. Aga kohati paneb ikka korralikult naerma. Noo miks mitte naerda selle üle, kuidas kiirustav ema oma lapse barbie-topsi vormistatud pissiproovi analüüsidele unustab anda ning sellega lennujaama turvakontrollis vahele jääb. :)
Raamat puudutab tegelikult meid kõiki. Eriti neid, kes pidevalt tormavad, ise seejuures mõtlemata, mis selle kõige mõte on. Lihtsalt selleks, et iseendale tõestada, et ma olen tähtis, võrratu, tõsiseltvõetav. Ja siis lõpuks ei ole isegi need asjad/tegevused, mida varem nautisime, enam nauditavad. Raamatu algus on kirjutatud sellises tempos, et kui selle kätte võtad, pead kiiresti lugema. Sama kiiresti, kui tormab ringi peategelane.
Ma ei te, kas mind mõjutab viimasel aastal ülikoolis omandatud soorollide käsitlus. Ilmselt jah. Asi on selles, et hakkan järjest rohkem raamatutes märkama mehed vs naised vaatenurka. Siin näiteks on juttu sellest, et meestesse on geneetiliselt programmeeritud see, et nad ei märka vetsupaberirulli WC-s ära vahetada. Või musti sokke voodiserva alt pesukorvi viia. No las nad siis olla sellised, see ei ole ju maailma lõpp. Ega see pisikene liigutus nüüd ühelt naiselt ka tükki küljest võta. Ausalt öeldes hakkas seesugune vaatenurk raamatut lugedes veidi vastu. Võib-olla Inglismaal on tõesti nii, et töötava ema peale vaadatakse veidi viltu ning nende lapsed arvatakse pigem vaeslaste hulka, aga siin ma seda ei märka. Ehk on autor sellega tahtlikult üle pingutanud.
Raamatu lõpp mulle meeldib. See, mida endamisi mõtlesin alguses, sai lõpuks teoks (ehkki kättemaksumotiiv oli siin küll üleliigne, mulle ei meeldi, kui keegi tahtlikult teisele käkki keerab).
Ja ikkagi peame me rõõmsad olema, et maailmas on Mehed ja Naised. Ja ei maksa ennas rattas jooksvaks oravaks muuta, sest muidu ei ole sa enam ei see ega teine.
No lasi lugeda küll. Ja sellest on film ka, aga ma pole seda näinud.

Kintz Kinzenberg. Ma olen kole

Naljakas on seesuguse pealkirjaga raamatut öökapil hoida. Ärkad üles ja sulle vaatab vastu lause "ma olen kole". Seesuguse asja talumine nõuab teatud määral huumorimeelt. Mul seda veel hoolimata kõigest on.
Tegelikult on nüüd nii, et käes on maikuu. Ja igal aastal olen ma selleks ajaks nii väsinud, et loen ainult kergesti loetavaid raamatuid. Lihtsalt ei suuda millessegi tõsisesse süveneda. Ja nii kuni augustikuuni. Nii et edaspidi on oodata naistekaid, krimkasid ja muud seesugust. Asi seegi.
See raamat räägib naise hingeelust. Autor on sellega ikka kõvasti "üle võlli" visanud. Aga võib-olla nii ongi parem, sest mõningates punktides võib see avada kellegi silmad. Naine - sa oled uppunud suhtesse ja kujutled, et armastad kedagi, aga see keegi lihtsalt kasutab sind ära. Ja sisendab sulle järjekindlalt, et sa oled kole. Ja nii, seda uskuma jäädes, jätad sa enda hooletusse, sööd ennast paksuks, käid ainult dressides ja vingud ning virised. Kuidagi tuttav tuleb ette. Tegelikult on siin äärmiselt humoorikaid vaatenurki. Eriti meeldib mulle meeste klassifikatsioon (naersin seda lugedes kohe kõva häälega. Äärmiselt vabastav, muide), aga eks igaüks otsib selle raamatust ise üles, nii et viitama ma ei hakka.
Kuigi eelnevast võib jääda mulje, et tegemist on mingi haleda vingumisega, on tegelikult ülekaalus positiivne joon. Jah, arvata ju võiks, et saabub õnnelik lõpp, et peategelane leiab oma elu armastuse, kes ei kasuta teda ära etc. Kas on nii või ei? Vot ei ütle.
Huvitav, kes see autor päriselus on? Kas keegi teab?

Riikka Pulkkinen. Tõde

Innustatuna eelmise Pukkineni lugemisest võtsin kätte selle raamatu. Hämmastav, kuivõrd erinevalt suudab üks noor inimene kirjutada! Seejuures hästi. Siit võiks nii mõnigi meie noorkirjanik õppust võtta (nimesid ei hakka ma siinkohal nimetama).
Tegemist on äärmiselt tõsise looga. Jällegi - nagu minu puhul kombeks - asun ma juurdlema raamatu pealkirja üle. Mis see tõde siis ikkagi on? Näib, et kõik on suhteline. Ja nii ei olegi esmapilgul raamatu sisul ja pealkirjal mingit seost. Ainult esmapilgul.
See on lugu mitme põlvkonna naiste elust, nende kannatustest, armastusest, andestamisest, suurest hingevalust.
Kirjanik käsitleb äärmiselt raskeid teemasid. Näiteks keelatud armastus, selle purunemine ja sellega kaasnevad hingepiinad. Samuti võtab olulise osa (jälle!) vähihaigus. Midagi oleks justkui lahti, sest viimasel ajal sattuvad mulle näppu just vähiteemalised raamatud. Ju see teema vajab siis ikka veel lahtiharutamist...
Igal juhul ei ole see lõbus lugemine. Ja kurvas, ahastavas, depressiivses meeleolus inimestel oleks parem oodata tuju paranemist ning alles siis see raamat kätte võtta. Muidu võib juhtuda, et teeb veel rohkem katki. Aga lugeda seda tasub.

Kajsa Ingemarsson. Väikesed kollased sidrunid

Väidetavalt on see 2005. aastal Rootsis enimmüüdud raamat. Ausalt öeldes ei saa ma täpselt aru, miks see nii on. Aga loetav on see küll. Eriti naistele. Ja eriti neile, kes oma ajusid hetkel eriti pingutada ei viitsi.

Raamat heidab pilgu restoranimaailma köögipoolele. Minule mõjus see nii, et suutsin valmistada eriti toreda lõunasöögi. Mitmekäigulise. Ja minu arvates tuli see hästi välja (ennast kiitmast ma ei väsi). Seega sai raamatust inspiratsiooniallikas.

Aga naistekale omaselt on siin tõepoolest kõike: armastust, sassiläinud suhteid, imelikke sõbrannasid, ägedaid kutte, karjääri, surma, häda ja viletsust, ootamatult sülle kukkunud õnne. Mida iganes... Lisaks sellele näeb see ilus välja.

Iseenesest mõnus kõrvalepõige argipäevarutiinist. Mina jäin sellesse kinni (jälle!). Ehk siis - raamat nagu taldrikutäis kartuliputru: kui ühest servast sööma hakkad, siis enne ei lõpeta, kui teises servas otsa saab.