27 august 2017

John C. Maxwell. Liidrite kuldaväärt tarkus

Ega ma lugemist maha ei ole jätnud. Lihtsalt loen teistsuguseid raamatuid. Mind on kogu täiskasvanuea huvitanud küsimus, miks osad inimesed liiguvad pidevalt edasi, hoolimata tagasilöökidest ja raskustest, teised jälle alistuvad saatusele ja lepivad selle piskuga, mis hetkel on. Nad usuvad, et olukord on selline ja järelikult tuleb alistuda. Samas on mõlema grupi stardipositsioonid ja tingimused samad.
Kunagi hoidsin silmad lahti ja uurisin usinalt ajakirjandust, kuulasin televestlusi ja püüdsin asjast sotti saada. Tegelikult ei saanud ma ikkagi ammendavat vastust. Teadsin vaid seda, et need teised mõtlevad kuidagi teistmoodi. Aga kuidas? Lõpuks väsisin vastuse otsimisest. Aga mõnikord on nii, et kui lõpetad otsimise, siis tuleb otsitu ise sinu juurde. Nii ongi viimastel aastatel minu juurde tulnud hulk raamatuid, mis heidavad valgust nende maailma, kes teavad, mida elult tahta.
John Maxwelli inglisekeelseid raamatuid nägin eelmise sajandi lõpukümnendil nii mõnegi kirikuõpetaja raamaturiiulis. On puhas õnn, et needsamad raamatud on eesti keeles laiemale lugejaskonnale saadaval.  Võib ju tunduda, et see on kitsamale ringile suunatud lugemisvara. Neile, kes arvavad, et on või võiksid olla liidrid. 
Üleüldse on millegipärast levinud arvamus, et kui inimene ronib üle laipade mõnele tippjuhi kohale, siis on ta liider valmis. Paraku positsioon ei muuda inimest ja nii ei kannagi suur osa tippjuhtidest oma rolli välja. Maxwell ütleb väga selgelt, et liidriroll on seotud isiksuse kasvamisega, et liider peab kandma endas väärtusi, mis panevad teda järgima. Käsukorras ei tule midagi, eriti vabatahtlike organisatsioonis, kus töötasu kedagi kinni ei hoia. Niisiis tasub väärtustada õppimist. Mitte õppimist selle traditsioonilises tähenduses. Et kui tead peast võimalikult palju fakte, siis oledki tark. Mul ei ole mitte midagi mälumängurite vastu (austan neid vägagi), aga selline õppimine aitab karjääri teha just mälumängu vallas. Õppimise all peab Maxwell siiski silmas selliste teadmiste ja oskuste omandamist, mis aitavad olla parem inimene. Ja juhtimine ei ole teiste ärakasutamine, vaid teenimine. Tundub meie karmis ühiskonnas küll suisa eluvõõras, aga miks mitte olla idealist. Imelikud inimesed muudavadki maailma paremaks.
Juhi kui isiksuse väärtusest räägib kasvõi asjaolu, et õpilased koolis kuulavad ja aktsepteerivad ühte õpetajat, aga teist mitte. Samas see teine võib enda kehtestamiseks palju rohkem pingutada, aga ikka ei tule midagi välja. Milles asi? Äkki tasuks Maxwelli lugeda.
Tegelikult on mul Maxwelli raamatuid lugedes alati tunne, et tahaks neid soovitada kõikidele inimestele, kes juhirolliga kasvõi põgusalt kokku on puutunud. Ja tegelikult ka neile, kes arvavad, et mis nüüd mina... Teinekord inimesed ei teagi, mis väärtused neis peidus on, tuleb ainult need üles leida.
Ja veel midagi mõtlemapanevat. Kas elame oma elu nii, et meie kirstu juures kõneleja ei pea häid asju meie kohta pastakast välja imema? Ja kas pool tundi pärast matusetalitust mõtlevad peielised esimese asjana: kus on kartulisalat (ja valge viin)?

15 veebruar 2015

Jeff Keller. Kõik saab alguse suhtumisest

Selle raamatu eestikeelne versioon on nii uus, et isegi pilti ei leia ma netiavarustest üles. Liiatigi ei ole seda saada üheski mulle teadaolevast raamatupoest. Vot nii on. Kui keegi tahab seda kirjatükki kätte saada, siis peab pöörduma minu või mu sõprade poole. Ehk õnnestub mul see kusagilt välja ajada...
Ehhh... vahepeal on nii palju juhtunud. Elu  üritas mind alla neelata, aga mina tulin välja nagu Joonas vaalaskala kõhust. Nüüd siis on paras aeg raamatutest turgutust otsida. Väldin teadlikult krimkasid ja kurvameelseid raamatuid. Sestap siis nüüd niisugune lugemisvara.
On olemas inimesed, kes ütlevad, et klaas on pooltühi. On olemas inimesed, kes ütlevad, et klaas on pooltäis. Nad vaatavad sama klaasi, kuid mõtlevad erinevalt. See raamat siin on mõeldud mõlemale. Pooltühja klaasi inimesed võivad sellest kasu saada, kui nad on piisavalt avatud ja pidevalt hapukurgi näoga ringi ei käi. Pooltäis klaasi inimesed saavad sellest ja paljude teistest asjadest kasu nagunii. Millegipärast läheb pooltäis klaasi inimestel elus paremini. Tasub mõelda...
Olen alati arvanud, et 90% meie elust moodustab mõtlemine. See, mida me näeme, on jäämäe veepealne osa. Niisiis - ühiskonna elustiil on juhitud samas ühiskonnas valdavast  mõtteviisist. Antiikaja inimene mõtles omamoodi, sellepärast elati antiikajal veidi teisiti kui täna. Sama võib öelda ükskõik mis ajastu kohta. Aga kui ajastule omane mõtlemine kipub kiiva kiskuma või hoopiski ära kaduma, siis on ehk aeg natuke individuaalset ajutrenni teha, et vältida kaasaminekut kõige sellega, mis üksikisikule kahju võiks teha. Jeff Keller hoolitseb selle eest. Omaenda loo kaudu toob ta avatud lugejani selle, kuidas suhtumise muutmine võib muuta kogu elu. Jah, loomulikult on väga raske tulla välja mugavustsoonist ja asuda omaenda mõtlemist kontrollima. Vastikud mälupildid minevikust kerkivad ikka aeg-ajalt esile, aga eks see ole inimese enda asi, kas ta naudib neid (ja õnnetu-olemist) või proovib neist mingil moel lahti saada.
Raamat koosneb kaheteistkümnest õppetunnist. Ideaalis võiks lugeda iga päev üks või kaks ja natuke seedida. Mul ei tulnud see välja, sest jäin raamatusse kinni. Eks tuleb see varsti veel kord üksikasjalikumalt läbi võtta. Sest kui tahad muuta tulemust, tuleb muuta tegutsemist. Kui tahad muuta tegutsemist, tuleb muuta sõnu. Kui tahad muuta sõnu, pead muutma mõtlemist. Nii et kõik algab mõtlemisest. 
Omaette varamu on ääremärkustena välja toodud mõtteterad. Siinkohal mõned  näited:
"Miski pole iseenesest hea ega halb,  üksnes mõtlemine teeb ta selleks" William Shakespeare
"Positiivne ellusuhtumine on pilet paremasse homsesse" Tundmatu autor
"Oma hirmude eest põgenemine on taktika, millega on võimatu võita" Jeff Keller
"Saajad ei saa, saavad andjad" Eugene Benge
"Su sõbrad avardavad su visiooni või lämmatavad su unistused" Tundmatu autor
Eks ole veidi ebaeestlaslik lugeda edule orienteeritud raamatuid. Tunduvad kuidagi ameerikalikud. Aga kõik sõltub sellest, mida defineerida edu mõiste all. Kui käsitleda seda kui järkjärgulist liikumist oma unistuste täitumise suunas, siis ehk ei olegi selles midagi ebanormaalset. Loodetavasti on inimestel unistused ikka veel alles. Ja kui ei ole, siis tuleks laps endas üles äratada ja unistused elustada. Palju lihtsam on niimoodi elada.



08 juuni 2014

Anders de la Motte. [buzz]

Seekord on tõesti nii, et triloogia ei õigusta ennast. Kui esimene osa oli köitev ja mõnus, siis teine tundub juba kuidagi punnitatud. Võib-olla on asi jälle minu meeleolus, aga kõrgtehnoloogiline kriminaalsus ammendus seekord täiesti.  Äkki oleks abiks see, et peaks selle kirjaniku raamatute vahel pikema vahe, siis köidaks see temaatika jälle?
Iseenesest on ju ladusalt kirjutatud ja lugu on ka olemas. Kolmas raamat on riiulil. Las ta siis natuke ootab.

Hiromi Kawakami. Õpetaja portfell

Piretil ei ole viimasel ajal enam sugugi mahti lugeda, veel vähem kirjutada. See raamat sai läbi loetud tükk aega tagasi, sestap on tugevamad emotsioonid läinud ja kirjatükk lühike.
Jaapani kirjanik, kes kirjutab Jaapani asjadest. Huvitav lugeda just kultuurilisest kontekstist lähtuvalt. Imelikke asju on selles, näiteks seenekorjamine. Aga usun, et igale maitsele see lugu küll ei ole, nii kauge ja imelik näib see. Ilmselt sõltub see suures osas ka lugeja meeleolust. 
Seda võib liigitada ka kurvaks ja ilusaks armastuslooks noore naise ja vana mehe vahel. Ikka juhtub... ja vahel võib see isegi ilus olla.

09 mai 2014

Anders De La Motte. [geim]

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte. 
Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi...
Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusatusele vastu panna ning hakkab leitud nutitelefoni näppima. See aga kutsub teda mängu. Paraku läheb asi üsna kiiresti kontrolli alt välja ja siin tuleb appi HP nutikam külg. Nii ta siis maadleb mingi nähtamatu süsteemiga, mis kogu mängu juhib. Asi läheb danbrowniliku vandenõuteooriani välja. Justkui juhiks suurt osa meie elust mingi kuritahtlik kõikehaarav süsteem. 
Nimi HP ei ole vast sugugi juhuslikult valitud. Mul on siin praegu näiteks üks HP süles. See on päris hea sümbol, kirjeldamaks virtuaalmaailma rolli meie elus. HP suurim kirg on lisaks raha kogumisele virtuaalmaailmas feimi koguda. Ta usub, et nii saabki kuulsaks ja see tõstab tema kõikuvat enesehinnangut. Tuleb tuttav ette: teatud vanuses inimesed on FB-s, Youtube´is ja ehk mujalgi valmis tegema ükskõik mida, et saada kokku võimalikult palju "laike". Mida nende kokku kogutud püstiste pöialdega peale hakata, sellele enamasti ei mõelda. Neist kõhtu täis ei saa. Oleks ju hea kõik "meeldimised" potti panna ja valmistada neist hea supp või pajaroog. Aga enamasti tuleb neist ainult jama, kui üldse midagi. Mõned inimesed ei kasvagi sellest "laikide" kogumise east välja. Pöidlamärkide hulk on see, mis hakkab määrama enesehinnangut: vähe meeldimisi - olen väärtusetu, palju meeldimisi - olen väärtuslik. Nii see kanajalgadel enesetunnetus sünnib...
Aga raamat on vahva. See eristub väga selgelt teistest rootslaste kirjutatud põnevikest. Mankelli tasemele see ehk ei küündi, viimane on klass omaette. Aga lugu paneb mõtlema ja kisub kõvasti kaasa. Praegu on mu lugemislaual juba järgmine osa. Kohe hakkan lugema. Siis kui kõikvõimalikud "laikid" siin kokku kogutud saan.