Han Kang. Taimetoitlane

 

Juhtusin lugema arvustust, mille autor ütles, et see on raamat, mis räägib vastikutest asjadest, aga teeb seda väga ilusti. Vastikute asjadega olen nõus, aga ma ei ütleks, et ta seda ilusti teeb. Kõik on vastik, aga käest ära panna seda raamatut ei saa. 
Mis siis juhtub, kui oled sündinud inimesena, aga sul on sellest kõrini? Sa ei taha olla inimene, vaid hoopis taim. Puu näiteks. Kogu elu pöördub pea peale, sest normaalsed inimesed näevad selles hullumeelsust. Aga hullumeelsusega on see lugu, et kõik sõltub, kustpoolt vaadata. See on inimeste seatud hinnangute ja kriteeriumide küsimus. Ja lõppude lõpuks tajub iga inimene nagunii maailma veidi erinevalt. Nii ongi keeruline määratleda hullumeelsuse piiri. 
Kõik saab alguse sellest, et noor naine näeb und ja selle ajel otsustab lõpetada liha söömise. Temast saab taimetoitlane. Lähikondlased on endast väljas ja püüavad naisele aru pähe panna. Tehniliselt võttes koosneb raamat kolmest eraldiseisvast loost, mis üksteist jätkavad ja mida jutustavad erinevad inimesed, kes asjaga seotud on. Omamoodi räägib lugu inimeseks olemise erinevatest tahkudest, aga teeb seda äraspidisel, piiripealsel moel. Kõlbluse piirid pannakse proovile. Aga kes see ikka tänapäeva maailmas enam kõlblusest räägib...
Tundub, et peategelane tõmbab lähikondlased endaga kaasa. Igaüks läheb omamoodi hulluks. Väliselt on nendega justkui kõik korras, aga mõttemaailm jookseb kokku ja sellest saab varem või hiljem alguse kummaline käitumine. 
Kindlasti mõjutab kirjutajat tema kultuuriline keskkond ja ma olen üsna kindel, et eurooplasest lugejana ei pruugi me kõiki nüansse üldse tabada. Eks raamat sünnibki kirjutaja ja lugeja koostöös. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave