22 detsember 2013

Jari Tervo. Layla

Ükskord käisin Türgis. Lendasin Tallinnast välja Pronksiööle järgneval hommikul. Ma ei käinud puhkamas, vaid asja pärast. Ja see asi toimus Kagu-Türgis. Maandusin Diyarbakiris. Lennujaamas ootasin oma pagasit ja vaatlesin kummalisi perekondi, kus olid mees, kaks kuni kolm naist ja kari lapsi. Naiste pilk oli alati langetatud. Tänavatel olid ainult mehed. Need üksikud naised, keda näha võis, olid kurgust kandadeni kaetud. Silmad enamasti ka. See oli piirkond, kus elasid peamiselt kurdid. Midagi hullu ega vägivaldset ei olnud kõrvaltvaatajal mõne päeva jooksul võimalik märgata. Kuni viimase päevani, kui kogu meie grupp suleti hotelli fuajeesse, sest maja ees oli väidetavalt pomm. Kõik tundus nii ebareaalne, et ei osanud isegi karta. Ja kõik lõppes õnnelikult.
Jari Tervo "Layla" andis põhjust toonased kogemused mälust välja otsida. Romaan räägib ilusast kurdi tüdrukust, kes on süüdi juba ainuüksi sellepärast, et ta on tüdrukuna sündinud. Ja klanni reeglid ei anna talle mitte mingisugust võimalust mitte süüdi olla. Nii peab vaene laps põgenema oma verejanulise perekonna eest kuni jõuab Soome. Põgenemisprotsess iseenesest on juba tähelepanuväärne. Mitte et seal midagi väga erakorralist juhtuks. Pigem sellepärast, et mõista, miks need inimesed, kaks kätt taskus, võõrale maale teele asuvad. Sellel on alati mingi tungiv põhjus, mida meie mugavate eurooplastena ei pruugi mõista. Meie suhtume ju enamasti asjasse nii, et küllap nad tulevad siia meie enda ehitatud mugavat elu nautima. Ei pruugi ju. Layla elu Soomes küll mugavaks pidada ei saa. Kui tüdruk, kelle kodumaal isegi võõra mehega rääkimine on kõlblusvastane tegu, peab Soomes tegutsema prostituudina, siis pole selles midagi toredat. Ja kokkuvõttes ei ole Layla kodumaalt väljarändamist ise valinud, ta on selleks sunnitud. Nii, nagu paljud tema saatusekaaslased. 
Aga see, mis hakkab juhtuma Soomes, on kummaline. Soomlastest tegelaskujud on veidrad ja värvikad ning selle kõige taustal näib sealne ühiskond kuidagi äraspidine. See on hämmastav, missuguse eneseirooniaga suudab Jari Tervo sealset olustikku kujutada. Seejuures torkab ta valusasti väga mitme aspekti pihta. Lihtsalt tasub tähelepanelikult lugeda.
Sellel aastal ma rohkem raamatuid ei kirjuta. Võtsin käsile ühe paksema tüki ja jõulude ajal on sebimist niisamagi küllaga. Niisiis - järgmine raamat uuel aastal.

14 detsember 2013

Erik Axl Sund. Südamelõõm

Nüüd pean küll tagasi võtma sõnad, mille mõni aeg tagasi kirja panin. Nimelt väitsin triloogia esimese raamatu juures, et kõiksugused sarjad ja järjejutud on kirja pandud peamiselt kommertskaalutlustel ning pärast esimest raamatut enam midagi mõistlikku ei tule. "Südamelõõm" neelas mu alla. Õnneks oli eile elekter peaaegu terve päeva kusagile kadunud ja minu arvutipõhine bürokraaditöö võimatu. Lugesin siis taskulambi valgel teki all raamatut. Umbes nii, nagu seda teismelisena tehtud sai, ainult et selle vahega, et nüüd sai lugeda täiesti avalikult ja süütundeta. Lugesin täpselt nii kaua, kuni raamat läbi sai ja siis tuli elekter ka tagasi. Niisiis - elektrikatkestus on väga hea asi ja vinguda pole siin midagi.

Kodune kahekõne:
- Raamatulugemine on nagu reis soojale maale külmal ajal.
- Mis mõttes? Ei saa aru.
- Lugedes käid korraks ära kusagil mujal. See kisub sind oma keskkonnast välja ja avab midagi niisugust, mida igapäevaselt sinu ümber ei ole. Pärast on hea jälle reaalsusse tagasi tulla.
- Aga filmidega on ju samamoodi.
- Ei tea... vist mitte päris... neid filme, millega tõsiselt haakuda, tehakse harva...

"Südamelõõm" viib tõepoolest mõtted mujale. Mitte et reaalsusel midagi viga oleks, aga mõnikord on päris hea korraks ära käia. Liiatigi maksab lugemine reisist tunduvalt vähem. Eelmine raamat jättis otsad lahti. Nüüd saab taas süveneda Victoria Bergmani hämarasse minevikku ning välja tulevad aina uued saladused. Kahestunud isiksusega toimuv on väga meeliköitev teema, aga samas on see ka piisavalt valus. Taas avaneb lasteahistamiste lugu ning see võtab järjest ulatuslikumad mõõtmed. Kohati tundub, et see on liialt ülepaisutatud, kuid samas ei saa olematuks teha asju, mis toimuvad. Vaikimine ei aita. Põnevusromaanile omaselt on loos loomulikult hulgaliselt laipu. Samuti näib, et põhjamaade krimi lahutamatu osa on usin naispolitseinikust uurija. Nii et kõik traditsioonilised komponendid on olemas, aga lisaks on veel midagi sellist, mida mujal ei ole. 
Ja taas jäävad otsad lahti. Vähe sellest - lugu muutub aina segasemaks. Lisanduvad erinevad tegelased ning tapja võib olla ükskõik kes. Ega ei jäägi muud üle, kui järgmist osa oodata.


John Fowles. Daniel Martin

Fowles´i "Daniel Martin" on ilmunud 20. sajandi klassika sarjas. Juba see ütleb päris palju. Niisiis ei ole tegemist ühe hooaja hitiga. See, mis on kirja pandud, jääb, ning puudutab lugejaid sõltumata ajast. Kohaga on nüüd küll natuke keerulisem, sest autor käsitleb muuhulgas inglaseks-olemise saladust. Nii võikski arvata, et inglise taustaga inimestega on sellel lool isiklikum suhe. See ei tähenda, et eestlane seda raamatut lugema ei peaks. Selles on väga palju erinevaid kihte ja rohkesti mõtteainet igaühele, kes üritab maailma asjadest iseenese jaoks mingit pilti luua.
Peategelane Daniel Martin on inglise päritolu filmilooja, kes tegutseb Ameerikas. Tema lugu on kirja pandud niivõrd usutavalt, et korraks tekkis kahtlus, kas tegemist ei ole reaalselt elanud isikuga. Ei ole, kuid siit ja sealt on lugeda arvamusi, et tegemist on tugevalt autobiograafiliste sugemetega romaaniga.
Tavapärane on see, et lugu keskendub peamiselt suhetele. Need on sassi läinud juba varases nooruses ning hilises keskeas Dan pöördub sureva õemehe palvel tagasi mineviku jälgedesse, reisib Inglismaale ja hakkab taas suhtlema oma lähisugulastega. See ei ole lihtne, sest vahepeal on kontaktid katkenud ja kaugemas minevikus on olnud pingeid, mis normaalset suhtlemist takistavad. Pealegi hakkavad varase nooruse ja hilisema keskea suhted üksteist takistama. 
Kogu lugu on kirja pandud pigem mõtisklusena. Tegevust on vähe, filosoofilisi arutelusid aga küllaga. Nii süveneb autor filmitegemise telgitagustesse ning erinevatesse usulistesse ja ideoloogilistesse probleemidesse. Samas tõuseb eriti jõuliselt esile inglaseks-olemise tähendus. Autor vastandab inglise tõsidust, vanamoelisust ja kinnisust ameeriklaste pealiskaudse rõõmsameelsusega. Seejuures ei anna ta hinnanguid ning ei pea ühte teisest paremaks. Pigem kirjeldab ta stiilis "on nagu on"seda, mida näeb ja tunneb . 
Inglisekeelses Wikipedias on olemas selle romaani süsteemne kirjeldus, kuid ausalt öeldes ei maksa seda lugeda enne, kui romaan läbi on loetud. Muidu saab lugeja kohe alguses teada, kuidas suhted arenevad.
Me siin muudkui räägime, et aeg pressib peale ja meil on kiire, kiire, kiire. "Daniel Martinit" lugedes jääb aeg seisma, sest see paneb lugeja süvenema asjadesse ja ideedesse ning takistab võidujooksu ajaga. Mõnikord on seda vaja.