Jari Tervo. Layla

Ükskord käisin Türgis. Lendasin Tallinnast välja Pronksiööle järgneval hommikul. Ma ei käinud puhkamas, vaid asja pärast. Ja see asi toimus Kagu-Türgis. Maandusin Diyarbakiris. Lennujaamas ootasin oma pagasit ja vaatlesin kummalisi perekondi, kus olid mees, kaks kuni kolm naist ja kari lapsi. Naiste pilk oli alati langetatud. Tänavatel olid ainult mehed. Need üksikud naised, keda näha võis, olid kurgust kandadeni kaetud. Silmad enamasti ka. See oli piirkond, kus elasid peamiselt kurdid. Midagi hullu ega vägivaldset ei olnud kõrvaltvaatajal mõne päeva jooksul võimalik märgata. Kuni viimase päevani, kui kogu meie grupp suleti hotelli fuajeesse, sest maja ees oli väidetavalt pomm. Kõik tundus nii ebareaalne, et ei osanud isegi karta. Ja kõik lõppes õnnelikult.

Jari Tervo "Layla" andis põhjust toonased kogemused mälust välja otsida. Romaan räägib ilusast kurdi tüdrukust, kes on süüdi juba ainuüksi sellepärast, et ta on tüdrukuna sündinud. Ja klanni reeglid ei anna talle mitte mingisugust võimalust mitte süüdi olla. Nii peab vaene laps põgenema oma verejanulise perekonna eest kuni jõuab Soome. Põgenemisprotsess iseenesest on juba tähelepanuväärne. Mitte et seal midagi väga erakorralist juhtuks. Pigem sellepärast, et mõista, miks need inimesed, kaks kätt taskus, võõrale maale teele asuvad. Sellel on alati mingi tungiv põhjus, mida meie mugavate eurooplastena ei pruugi mõista. Meie suhtume ju enamasti asjasse nii, et küllap nad tulevad siia meie enda ehitatud mugavat elu nautima. Ei pruugi ju. Layla elu Soomes küll mugavaks pidada ei saa. Kui tüdruk, kelle kodumaal isegi võõra mehega rääkimine on kõlblusvastane tegu, peab Soomes tegutsema prostituudina, siis pole selles midagi toredat. Ja kokkuvõttes ei ole Layla kodumaalt väljarändamist ise valinud, ta on selleks sunnitud. Nii, nagu paljud tema saatusekaaslased. 

Aga see, mis hakkab juhtuma Soomes, on kummaline. Soomlastest tegelaskujud on veidrad ja värvikad ning selle kõige taustal näib sealne ühiskond kuidagi äraspidine. See on hämmastav, missuguse eneseirooniaga suudab Jari Tervo sealset olustikku kujutada. Seejuures torkab ta valusasti väga mitme aspekti pihta. Lihtsalt tasub tähelepanelikult lugeda.

Sellel aastal ma rohkem raamatuid ei kirjuta. Võtsin käsile ühe paksema tüki ja jõulude ajal on sebimist niisamagi küllaga. Niisiis - järgmine raamat uuel aastal.