24 veebruar 2013

Jo Nesbø. Lumememm

Kodune kahekõne:
"Hakkame nüüd kooki sööma."
"Ma ei saa, mul on siin nelikümmend laipa, neist üks ilma peata. Võta ise kapist kook välja ja hakake koos sööma."

Niisugune elu siis: rahvusliku vöömustriga martsipanikook ei kaalu üles "Lumememme". See romaan on tõeline avastus, kusjuures stiil on võrreldes rootsi ja inglise kraamiga hoopis teine, palju põhjamaisem. Tegevus ei ole nii tempokas, samas aga on mõtteainet küllaga. Ja tegelaskujud on tõeliselt värvikad: peategelane, uurija Harri Hole, kes on kimpus  alkoholiprobleemide ja iseendaga, Katerine Bratt, teravmeelne uustulnuk politseijaoskonnas, kes varjab oma mineviku mustemat poolt, hulk oletatavaid sarimõrvareid, abikaasad, lapsed, meditsiiniline personal...
Pika aja jooksul kaovad Norras naised, kes kõik on ühtlasi ka emad. Mõrvar on loominguline ning tema käekiri vägagi varieeruv. Kuid kõiki juhtumeid seob üks motiiv: lumememm. See ilmub alati siis, kui kedagi tapetakse. Kord on tema südameks kadunud naise mobiiltelefon, kord aga on tal tapetu pea. Teda kasutatakse koguni taparelvana. Lumememme motiivi sidumine roimadega on ootamatu, üllatav ja samas vaimukas ning lisab loole kõvasti vürtsi. 
Lisaks veel romaani ülesehitus. See oleks justkui kombinatsioon lugematutest jänesehaakidest või kassi-hiire mäng lugejaga. Kui juba tundub, et lahendus on käes, siis pöördub kõik pea peale ja asi algab otsast
.
Üks teine kodune kahekõne:
"Miks sulle meeldib kriminaalromaane lugeda? Miks sa vaatad telekast kriminaalsarju?"
(Vaikus)
"Sest see on huvitav."
"Kas sa oled oma hinges verejanuline salamõrvar, kes samastub tapjaga ning elab niimoodi ennast välja?"
"Ei, ma samastun alati uurijaga ja üritan juhtumit lahendada."

See vestlus pani mind mõistma, miks kriminaal- ja seiklusromaanid niimoodi köidavad: nendes on peidus mõistatus. Mõistatusi on mitut sorti: on matemaatikatunnist tuttavad ülesanded (ja kuidas ma neid armastasin!), on piltülesanded (puzzlesid armastan siiani), on sudokud, lihtsamad ja keerulisemad. Aga iva on neil kõigil sama: üksikute tükkide vahele on peidetud tervik ja see tuleb üles leida. Ma pole küll kunagi kohanud ühtegi sõnalist matemaatikaülesannet, mis oleks nelisada lehekülge pikk, aga kriminaalromaanid meenutavad mulle just seda. Kui nüüd võrrelda "Lumememme" näiteks sudokuga, siis leiaks selle ilmselt rubriigist "raske" või "keeruline". Eks nende raskemate sudokudega on ka ju nii, et lahendus on peaaegu käes ja siis ei ole kahte viimast numbrit kusagile lisada. Ja kõik algab otsast peale. Aga lahendus on ikkagi kusagil olemas.


19 veebruar 2013

Zadie Smith. Valged hambad

Kaks väga erineva kultuuritaustaga lapseohtu meest on koos Teises Maailmasõjas. Seejuures kujuneb niisugune olukord, kui kõik teised kaaslased on tapetud, nemad kahekesi nädalateks maailmast ära lõigatud. Otse loomulikult areneb varasemast vastastikusest antipaatiast sõprus. 
Hilisem tegevus toimub eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel Londonis. Kirjeldatakse igapäevaelu ja kultuurierinevustest tingitud probleeme, kuid tehakse seda veidi karikatuurses võtmes. Mõnes mõttes meenutab see John Irwingi lähenemist. Samas - Irwing on kaasakiskuvam, tema loodud süžeed kergemini jälgitavad. Smith valgub laiali selleks, et siis tekkinud kübemed uuesti kokku koguda. Ja seksuaalsusest, eriti meeste seksuaalsusest ning selle konfliktist usudogmadega ei saa ta ka üle ega ümber. Kui taas võrrelda, siis Irwing on selles osas veel otsekohesem. 
Raamatu esimesel poolel on üsna raske mõista, mis on kogu loo mõte. Lugemine nõuab kannatlikkust, et kõik killud kokku korjata ja sellest tervikpilt saada. Omaette nähtus on peatükkide nimetused: tervikpealkirjast lähtuvalt on need rohkem või vähem seotud hammastega.
Tänapäeva rahvaste Paabeli kontekstis on see üsna sobiv lugemine kultuuride ja üksikisikute konfliktidest.

14 veebruar 2013

Liza Marklund. Punane hunt

Jälle Liza Marklund. Ja jälle Annika. See lugu toimub "Pommuudisele" järgneval aastal. Annika hakkab uurima 1969. aastal korraldatud plahvatust ühes Rootsi lennuväebaasis. Tal on kokku lepitud kohtumine ühe kolkalehe ajakirjanikuga, kes sellest midagi teab. Enne seda aga saab nimetatud ajakirjanik kahtlastel asjaoludel surma. Lühikeste ajavahemike järel sooritatakse veel kolm mõrva, igaüks erinevalt, kuid kõikide tapetute perekonnad saavad kirjad Mao tsitaatidega. Annika uurib asja, kuid ajalehe juhtkond ei taha terrorismiteemast mitte midagi kuulda. Seetõttu läheb ta oma tööandjatega täiesti põhjalikult konflikti, kuid tegeleb asjaga iseseisvalt edasi. Samal ajal hakkab ta mees "vasakule vaatama" ning sellestki saab Annika teada. Seega hakkab ta luurama ka oma mehe järel. Loomulikult on raamatu lõpuosas parajal määral märulit, mille keskel taas Annika. Näib, et ta on müstiline supernaine, kes läheb vankumatult läbi tulest, veest ja vasktorudest. Aga lõpplahendus on selles loos mõnevõrra üllatav.
Kes kaasakiskuvat lugu igatseb, sellele soovitan kindlasti lugeda. Ei saa öelda, et Marklund millegagi Mankellile või Larssonile alla jääks.

11 veebruar 2013

Daniel Glattauer. Kõik seitse lainet

Me elame internetiajastul. Enam ei ole nii, et kogu meie elu toimub nähtavas, käegakatsutavas maailmas. Suur hulk inimesi, eriti nooremad, ei kujuta oma elu ilma veebivõrgustikuta ette. See on justkui teine, kirkam maailm, mis muudab elu huvitavaks. Mulle näib, et selle toime on umbes sama, mis LSD-l. Sellega puuduvad mul küll isiklikud kogemused, kuid olen ühelt tarvitajalt kunagi kuulnud, et pärast narkootilise toime kadumist ei saa päris maailm enam kunagi nii värviliseks, kui ta enne oli. Ja sellepärast peab aina uuesti manustama, et vähemalt miski pinget pakuks. Internetiga näib olevat samamoodi. Kui vaadata inimesi, kes sattuvad veidi pikemaks ajaks piirkonda, kus võrku ei ole, siis kurdavad nad igavuse üle. Niisiis tahaks küsida: mis siis õieti on reaalne, kas see, mis on käegakatsutavana meie ümber või see, mida me arvutiekraanilt näeme.
Kunagi ilmus samalt autorilt raamat "Hea põhjatuule vastu", milles Emmi Rothneri ja Leo Leike vahel puhkeb armastuslugu. Virtuaalne. Nad ei ole teineteist kunagi näinud. "Kõik seitse lainet" on eelmise järg. Vahepeal katkenud suhe jätkub ning jõuab reaalsete kohtumisteni. Seejuures on Emmi abielus ning tal on kaks kasulast. Ja Leo on alustanud uut, reaalset suhet. Ja ikkagi ei saa nad jätta teineteist e-kirjadega pommitamata. Peategelaste tunded väljuvad kontrolli alt ja seetõttu kasvab kogu olukord üle pea. Paratamatult ei saa mitu aastat kestnud suhet lähedaste eest varjata ning see tähendab, et tegemist ei ole enam kahe inimese looga...
Kirjanik on geniaalselt tabanud meie ajastu hõngu. Kogu raamat tervikuna on kahe inimese meilivestlus. Tegemist on intelligentsete inimestega, mitte mingite lollikestest seiklusteotsijatega. Sündmused, mis toimuvad reaalses maailmas, on aimatavad vaid kirjade sisus. 
Jääb üle küsida, mis mäng see selline on. Mis paneb õnnelikku elu (Emmi tunnistab avalikult, et on õnnelikus suhtes, mida ta ei taha lõhkuda) elavat inimest otsima sedalaadi seiklust? Kas inimene ei julge reaalses maailmas ennast päriselt avada, ometi on tal selleks vajadus olemas? Ja nähtamatuna arvuti taga istudes tundub see kuidagi lihtsam, turvalisem? Või on virtuaalmeedia meie meeled niivõrd ära mürgitanud, et päris-eluks enam aega ja energiat ei jätku?

Liza Marklund. Pommuudis

Romaani peategelaseks on taas Annika Bengtzon, Õhtulehe ajakirjanik ja kriminaalosakonna boss. Stockholmi vapustab rida plahvatusi, mis kõik on seotud eelseisvate olümpiamängudega. Järjest purustatakse valmivaid rajatisi, kusjuures plahvatuste käigus surmatakse ka olümpiamängude korraldamisega seotud võtmeisikuid. Algab erinevate ajakirjandusväljaannete võidujooks võimalikult löövale informatsioonile, et suurendada oma müüginumbreid ja konkurentsis läbi lüüa. Sündmused arenevad pantvangikriisini välja. Selgub, et kõigil ohvritel on avalikkuse ees ideaalinimese kuvand, kuid tegelikult peidavad nad riidekapis koledaid luukeresid.
Raamat on täis värvikaid tegelasi, kelle eesotsas muidugi Annika. Tema tegevusega seonduvad mitmed probleemid, näiteks see, kuidas peaks juhtival kohal töötav naine ennast karjääri ja kodu vahel jagama. Ühest küljest tunnistab peategelane, et tema jaoks on esmatähtis kodu ning alles siis töö. Aga tegelikkus näitab midagi muud. Omamoodi on siin tegemist sisemise konfliktiga, millele ei leidu lahendust. 
Mitmel tasandil tõstatub naisülemuste probleem. Kuidas teha naisena tööd meesalluvatega? Kuidas teha nii, et nad sind tõsiselt võtaks? Autor ütleb lausa välja, et olla naine on sama, mis olla puudega. Valus ütlemine. Niisiis  - jälle igivana teema soorollidest: kas kaasaegses ühiskonnas on naised võrreldes meestega ebavõrdsel positsioonil? Autor maalib olukorrast üpris mustvalge pildi, mis paneb küsima, kas naine tegelikult peakski olema mehega võrdne või peaksime siiski leppima sellega, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt. Õiget vastust vist ei olegi. Ja kas peakski olema.
Igal juhul on tegemist põhjamaise, kuid samas kaasakiskuva põnevuslooga, mida on lahe pühapäeva pärastlõunal ahju paistel lugeda.

07 veebruar 2013

Kristel Kaaber. Iga teekond saab alguse südamest

Kui raamatu kätte võtsin, olin ametis sellega, et murda paar eelarvamust. Esiteks - see on saadaval ainult digiversioonina, see mulle aga ei meeldi,  ja teiseks - Itaaliast on raamatuid ilmunud hunnikute kaupa. Niisiis arvasin ennast teadvat, mida oodata. Aga olgu see mulle vabanduseks, et eksimine on inimlik. Mõlemad eelarvamused lendasid juba esimese kümnekonna lehekülje jooksul haledalt uppi.
Mulle meeldivad paberraamatud, sest neil on krabisevad lehed ja trükimusta lõhn (andestust, Rein Lang!). Ja raamatukogust võetud raamatutel lisaks veel kellegi tundmatu sõrmejäljed ning kohviplekid viiekümne kolmandal leheküljel. See teeb raamatu elavaks. Seetõttu näis mulle, et arvutiekraanilt lugemine ei ole justkui päris. Tuleb välja, et antud juhul on, sest see raamat lõhub radikaalselt trükimusta seatud piire. Kuidas täpselt, sellest veidike hiljem.
Autor ise esitab raamatu alguses küsimuse, milleks järjekordne Itaalia-raamat. Ja vastuseks on lugu ise: sellepärast, et see tuleb südamest. Oleme enamasti harjunud lugema veidi hedonismihõngulisi reisijutte, mis ülistavad Itaalia kuuma päikest, kultuuriväärtusi, hõrgutavat kööki, lõbusat rahvast ja kõike muud, mis elu toredaks teeb. Vaid vähesed autorid on vaevunud süvenema sellesse, mis on sügavamal. Ja seal on väga-väga palju. Eks iga maa ja rahva puhul võib öelda sama, aga sügavuti minna suudavad vaid need, kes kirjeldatavat maad tõeliselt armastavad. 
Niisiis ei ole see ühe järjekordse emigrandi lihtsakoeline kirjeldus oma uue kodumaa igapäevaelust. Pigem nimetaksin seda millekski esseistika ja kultuurilooraamatu vahepealseks. Aga kultuuri ei maksa defineerida kitsas tähenduses, selle all mõistan siin erinevaid inimesi, kes on oluliselt panustanud oma rahva hinge. Viimasel ajal näib, et Inimene ei ole enam väärtus. Miski on hakanud muutuma. Väärtuseks on saamas Mina Ise, mitte Inimene. Selle raamatu autor ülistab just Inimesi suure algustähega ning teeb seda niisugusel moel, et lugeja tunnab sügavat austust nende elu ees. Seejuures ei maksa otsida mingisuguseid loogilisi seoseid vastamaks küsimusele: miks just need inimesed? See lihtsalt on nii. Ja valik on hämmastavalt laiahaardeline, alustades keskaegsest naispühakust ja lõpetades kaasaegsete muusikutega. Sinna vahele jääb finantstegelasi, figuure kuritegelikust maailmas, ajakirjanikke ja mida iganes. Pluss veel peatükid, mille peategelaseks on pasta, keel ja Rooma linn.
Esimesest kuni viimase peatükini on raamatusse pikitud elamise tarkust ning aeg-ajalt tekib lugedes tunne, et jah, see on just see mõte, mida mina olen mõelnud. Olgu siin ära toodud üks niisugune näide:

"Iga keel mõtleb omamoodi. Võttes omaks ühe keele, saad paratamatult kaasa sinna läbi sajandite ladestunud tunnetusvalemid, sind ümbritseva tajumise viisi. Lisaks sõnade tähendusele, mille leiab sõnastikust, avaneb nende olemus – see osa, mis jääb tõlgetes tabamatuks.
Iga keel loob oma reaalsuse, oma vaimse struktuuri. See on nagu meid ümbritsev klaas, mis filtreerib emotsioone, mõttekäike, sündmusi vaid endale omasel taval." (lk 102)


Raamatut kätte võttes tasuks aeg korralikult maha võtta. Need inimesed, kellest juttu tuleb, on seda väärt, et neile oma aega pühendada. Ja kindlasti tasuks eriti muusikute peatükke lugedes youtubes veidi otsida ning vastav muusika taustaks mängima panna. Mina igatahes tegin nii. Selles seisnebki digiraamatu võlu. Ja kindlasti peab külastama ka raamatu kodulehte
http://teekonditaaliasse.blogspot.com
sest igasugune taustauuring kulub alati marjaks ära.
Iga Raamat (suure tähega) saab alguse südamest.  See siin on Raamat.