24 veebruar 2013

Jo Nesbø. Lumememm

Kodune kahekõne:
"Hakkame nüüd kooki sööma."
"Ma ei saa, mul on siin nelikümmend laipa, neist üks ilma peata. Võta ise kapist kook välja ja hakake koos sööma."

Niisugune elu siis: rahvusliku vöömustriga martsipanikook ei kaalu üles "Lumememme". See romaan on tõeline avastus, kusjuures stiil on võrreldes rootsi ja inglise kraamiga hoopis teine, palju põhjamaisem. Tegevus ei ole nii tempokas, samas aga on mõtteainet küllaga. Ja tegelaskujud on tõeliselt värvikad: peategelane, uurija Harri Hole, kes on kimpus  alkoholiprobleemide ja iseendaga, Katerine Bratt, teravmeelne uustulnuk politseijaoskonnas, kes varjab oma mineviku mustemat poolt, hulk oletatavaid sarimõrvareid, abikaasad, lapsed, meditsiiniline personal...
Pika aja jooksul kaovad Norras naised, kes kõik on ühtlasi ka emad. Mõrvar on loominguline ning tema käekiri vägagi varieeruv. Kuid kõiki juhtumeid seob üks motiiv: lumememm. See ilmub alati siis, kui kedagi tapetakse. Kord on tema südameks kadunud naise mobiiltelefon, kord aga on tal tapetu pea. Teda kasutatakse koguni taparelvana. Lumememme motiivi sidumine roimadega on ootamatu, üllatav ja samas vaimukas ning lisab loole kõvasti vürtsi. 
Lisaks veel romaani ülesehitus. See oleks justkui kombinatsioon lugematutest jänesehaakidest või kassi-hiire mäng lugejaga. Kui juba tundub, et lahendus on käes, siis pöördub kõik pea peale ja asi algab otsast
.
Üks teine kodune kahekõne:
"Miks sulle meeldib kriminaalromaane lugeda? Miks sa vaatad telekast kriminaalsarju?"
(Vaikus)
"Sest see on huvitav."
"Kas sa oled oma hinges verejanuline salamõrvar, kes samastub tapjaga ning elab niimoodi ennast välja?"
"Ei, ma samastun alati uurijaga ja üritan juhtumit lahendada."

See vestlus pani mind mõistma, miks kriminaal- ja seiklusromaanid niimoodi köidavad: nendes on peidus mõistatus. Mõistatusi on mitut sorti: on matemaatikatunnist tuttavad ülesanded (ja kuidas ma neid armastasin!), on piltülesanded (puzzlesid armastan siiani), on sudokud, lihtsamad ja keerulisemad. Aga iva on neil kõigil sama: üksikute tükkide vahele on peidetud tervik ja see tuleb üles leida. Ma pole küll kunagi kohanud ühtegi sõnalist matemaatikaülesannet, mis oleks nelisada lehekülge pikk, aga kriminaalromaanid meenutavad mulle just seda. Kui nüüd võrrelda "Lumememme" näiteks sudokuga, siis leiaks selle ilmselt rubriigist "raske" või "keeruline". Eks nende raskemate sudokudega on ka ju nii, et lahendus on peaaegu käes ja siis ei ole kahte viimast numbrit kusagile lisada. Ja kõik algab otsast peale. Aga lahendus on ikkagi kusagil olemas.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar