Liza Marklund. Pommuudis

Romaani peategelaseks on taas Annika Bengtzon, Õhtulehe ajakirjanik ja kriminaalosakonna boss. Stockholmi vapustab rida plahvatusi, mis kõik on seotud eelseisvate olümpiamängudega. Järjest purustatakse valmivaid rajatisi, kusjuures plahvatuste käigus surmatakse ka olümpiamängude korraldamisega seotud võtmeisikuid. Algab erinevate ajakirjandusväljaannete võidujooks võimalikult löövale informatsioonile, et suurendada oma müüginumbreid ja konkurentsis läbi lüüa. Sündmused arenevad pantvangikriisini välja. Selgub, et kõigil ohvritel on avalikkuse ees ideaalinimese kuvand, kuid tegelikult peidavad nad riidekapis koledaid luukeresid.

Raamat on täis värvikaid tegelasi, kelle eesotsas muidugi Annika. Tema tegevusega seonduvad mitmed probleemid, näiteks see, kuidas peaks juhtival kohal töötav naine ennast karjääri ja kodu vahel jagama. Ühest küljest tunnistab peategelane, et tema jaoks on esmatähtis kodu ning alles siis töö. Aga tegelikkus näitab midagi muud. Omamoodi on siin tegemist sisemise konfliktiga, millele ei leidu lahendust. 

Mitmel tasandil tõstatub naisülemuste probleem. Kuidas teha naisena tööd meesalluvatega? Kuidas teha nii, et nad sind tõsiselt võtaks? Autor ütleb lausa välja, et olla naine on sama, mis olla puudega. Valus ütlemine. Niisiis  - jälle igivana teema soorollidest: kas kaasaegses ühiskonnas on naised võrreldes meestega ebavõrdsel positsioonil? Autor maalib olukorrast üpris mustvalge pildi, mis paneb küsima, kas naine tegelikult peakski olema mehega võrdne või peaksime siiski leppima sellega, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt. Õiget vastust vist ei olegi. Ja kas peakski olema.

Igal juhul on tegemist põhjamaise, kuid samas kaasakiskuva põnevuslooga, mida on lahe pühapäeva pärastlõunal ahju paistel lugeda.