Daniel Glattauer. Kõik seitse lainet

Me elame internetiajastul. Enam ei ole nii, et kogu meie elu toimub nähtavas, käegakatsutavas maailmas. Suur hulk inimesi, eriti nooremad, ei kujuta oma elu ilma veebivõrgustikuta ette. See on justkui teine, kirkam maailm, mis muudab elu huvitavaks. Mulle näib, et selle toime on umbes sama, mis LSD-l. Sellega puuduvad mul küll isiklikud kogemused, kuid olen ühelt tarvitajalt kunagi kuulnud, et pärast narkootilise toime kadumist ei saa päris maailm enam kunagi nii värviliseks, kui ta enne oli. Ja sellepärast peab aina uuesti manustama, et vähemalt miski pinget pakuks. Internetiga näib olevat samamoodi. Kui vaadata inimesi, kes sattuvad veidi pikemaks ajaks piirkonda, kus võrku ei ole, siis kurdavad nad igavuse üle. Niisiis tahaks küsida: mis siis õieti on reaalne, kas see, mis on käegakatsutavana meie ümber või see, mida me arvutiekraanilt näeme.
Kunagi ilmus samalt autorilt raamat "Hea põhjatuule vastu", milles Emmi Rothneri ja Leo Leike vahel puhkeb armastuslugu. Virtuaalne. Nad ei ole teineteist kunagi näinud. "Kõik seitse lainet" on eelmise järg. Vahepeal katkenud suhe jätkub ning jõuab reaalsete kohtumisteni. Seejuures on Emmi abielus ning tal on kaks kasulast. Ja Leo on alustanud uut, reaalset suhet. Ja ikkagi ei saa nad jätta teineteist e-kirjadega pommitamata. Peategelaste tunded väljuvad kontrolli alt ja seetõttu kasvab kogu olukord üle pea. Paratamatult ei saa mitu aastat kestnud suhet lähedaste eest varjata ning see tähendab, et tegemist ei ole enam kahe inimese looga...
Kirjanik on geniaalselt tabanud meie ajastu hõngu. Kogu raamat tervikuna on kahe inimese meilivestlus. Tegemist on intelligentsete inimestega, mitte mingite lollikestest seiklusteotsijatega. Sündmused, mis toimuvad reaalses maailmas, on aimatavad vaid kirjade sisus. 
Jääb üle küsida, mis mäng see selline on. Mis paneb õnnelikku elu (Emmi tunnistab avalikult, et on õnnelikus suhtes, mida ta ei taha lõhkuda) elavat inimest otsima sedalaadi seiklust? Kas inimene ei julge reaalses maailmas ennast päriselt avada, ometi on tal selleks vajadus olemas? Ja nähtamatuna arvuti taga istudes tundub see kuidagi lihtsam, turvalisem? Või on virtuaalmeedia meie meeled niivõrd ära mürgitanud, et päris-eluks enam aega ja energiat ei jätku?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave