11 veebruar 2013

Daniel Glattauer. Kõik seitse lainet

Me elame internetiajastul. Enam ei ole nii, et kogu meie elu toimub nähtavas, käegakatsutavas maailmas. Suur hulk inimesi, eriti nooremad, ei kujuta oma elu ilma veebivõrgustikuta ette. See on justkui teine, kirkam maailm, mis muudab elu huvitavaks. Mulle näib, et selle toime on umbes sama, mis LSD-l. Sellega puuduvad mul küll isiklikud kogemused, kuid olen ühelt tarvitajalt kunagi kuulnud, et pärast narkootilise toime kadumist ei saa päris maailm enam kunagi nii värviliseks, kui ta enne oli. Ja sellepärast peab aina uuesti manustama, et vähemalt miski pinget pakuks. Internetiga näib olevat samamoodi. Kui vaadata inimesi, kes sattuvad veidi pikemaks ajaks piirkonda, kus võrku ei ole, siis kurdavad nad igavuse üle. Niisiis tahaks küsida: mis siis õieti on reaalne, kas see, mis on käegakatsutavana meie ümber või see, mida me arvutiekraanilt näeme.
Kunagi ilmus samalt autorilt raamat "Hea põhjatuule vastu", milles Emmi Rothneri ja Leo Leike vahel puhkeb armastuslugu. Virtuaalne. Nad ei ole teineteist kunagi näinud. "Kõik seitse lainet" on eelmise järg. Vahepeal katkenud suhe jätkub ning jõuab reaalsete kohtumisteni. Seejuures on Emmi abielus ning tal on kaks kasulast. Ja Leo on alustanud uut, reaalset suhet. Ja ikkagi ei saa nad jätta teineteist e-kirjadega pommitamata. Peategelaste tunded väljuvad kontrolli alt ja seetõttu kasvab kogu olukord üle pea. Paratamatult ei saa mitu aastat kestnud suhet lähedaste eest varjata ning see tähendab, et tegemist ei ole enam kahe inimese looga...
Kirjanik on geniaalselt tabanud meie ajastu hõngu. Kogu raamat tervikuna on kahe inimese meilivestlus. Tegemist on intelligentsete inimestega, mitte mingite lollikestest seiklusteotsijatega. Sündmused, mis toimuvad reaalses maailmas, on aimatavad vaid kirjade sisus. 
Jääb üle küsida, mis mäng see selline on. Mis paneb õnnelikku elu (Emmi tunnistab avalikult, et on õnnelikus suhtes, mida ta ei taha lõhkuda) elavat inimest otsima sedalaadi seiklust? Kas inimene ei julge reaalses maailmas ennast päriselt avada, ometi on tal selleks vajadus olemas? Ja nähtamatuna arvuti taga istudes tundub see kuidagi lihtsam, turvalisem? Või on virtuaalmeedia meie meeled niivõrd ära mürgitanud, et päris-eluks enam aega ja energiat ei jätku?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar