24 juuni 2012

Camilla Läckberg. Jutlustaja

Rootsi kirjandus mulle meeldib. Ei oskagi seda ratsionaalselt seletada, miks. Lihtsalt on nii.
Tegevus toimub läänerannikul ühes väikeses suvituskohas. Raamatu kaas räägib kõnekalt kaasa loo sissejuhatusele: ühel hommikul leitakse noore naise surnukeha. Ainus ese, mis tal kõrval on, on punane käekott. Täpselt nii, nagu pildil näha. Siit hakkab hargnema uurimine, mis toob päevavalgele kaks samasugust mõrva, mis jäid lahendamata 24 aastat tagasi. Laipu tuleb paraku veelgi. Lisaks peksmisi, saladuslik enesetapp, väljakaevamine surnuaial ja palju muud. Tundub, nagu tegemist oleks eriti verise looga. Kummaline küll, aga tegelikult see nii ei ole. Kaanel on küll kirjas, et see on rahvusvaheline krimimenuk Rootsist, kui ma ei ole üldse kindel, et seda puhtakujuliseks krimiromaaniks üldse nimetada saab. Lihtsalt nii palju on erinevaid kõrvalharusid, erinevaid inimsuhteid. Pigem on see midagi krimi ja naisteka vahepealset. Naistekat pean ma selles loos pigem positiivseks jooneks. Väga palju pühendub autor ühe perekonna omavahelistele suhetele, tumedatele saladustele minevikust ning iga liikme iseloomule. See lisabki raamatule vürtsi. Lisaks sellele ei ole lugu kirjutatud sugugi sellises pingsas võtmes, mida tavaliselt krimiromaanide puhul näha võib. Hea rahulik lugemine on see hoopis.
Siin on päris palju äratundmisrõõmu. Näiteks kirjeldus sellest, missugune on elu mõnusas suvituspiirkonnas siis, kui ilmad on ilusad. Ei hakka ma siin täpsemalt vihjama, mida silmas pean, aga üksjagu on siin kirjeldust minu enda elust ja emotsioonidest. Lisaks sellele näiteks mõte, et meestel, kellel muidu kööki asja ei ole, on eriti tihe  side grillimisega ja nad saavad sellega suurepäraselt hakkama (see koht raamatust meenus mulle eriti selgesti möödunud jaanilaupäeval).
On ikka vahe küll, kas raamatu kirjutab mees või naine. Seda siin võib pidada üdini naiselikuks kriminaalromaaniks.

20 juuni 2012

Henning Mankell. Näota mõrvarid

Niisiis jälle Mankell. Viies naine jäi nii kõvasti hingele, et ajan nüüd tema raamatuid tikutulega taga. See siin on veel vanas heas Mirabilia sarjas ilmunud: pehmes köites, kõvasti määrdunud ja kollakaks tõmbunud lehtedega. Üpris nostalgiline. Lugedes tabasin end mõtlemast, kas suhtuksin sellesse raamatusse kuidagi teistmoodi, kui ta oleks välja antud aastal 2012, ilus, puhas, valgetel lehtedel ja kaasaegse kujundusega. Võimalik, et vist olekski nii, aga sellegipoolest on lugu ka niisuguses vormis äge. Niisiis - Mankelli nimi kaanel on krimkasõpradele kvaliteedigarantiiks.
Tegelikult on see vägagi klassikaline kriminaalromaan, kus raamatu alguses tapetakse kaks vanainimest üksikus talus. Siis ilmub Wallander ja hakkab asja uurima. Loomulikult pole alguses ühtegi mõistlikku niidiotsa, aga asjad hakkavad tasapisi justkui hargnema. Ja siis paarkümmend lehekülge enne lõppu on uurimine taas nullpunktis. Selles kohas tekkis mul küll küsimus, mida ma paar viimast päeva siis üldse lugenud olen ja kas sellel kõigel oli mõtet. Ja loomulikult saabub lõpus lahendus. Kusjuures selles ei olegi midagi üllatavat, ainult et uurimise käigus seda aspekti ei puudutata.
Siin on ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks 1980. aastate immigratsioonipoliitika Rootsis. Et kas põgenike valimatu vastuvõtmine ikka on riigile tervikuna hea. Ja sellest, mis siis saab, kui rassivenulikkus muutub haiglaseks foobiaks.
Ehheee, siinkohal tuli mulle meelde, kuidas meid Stockholmis ükskord purupaljaks varastati. Ainult riided, mis olid seljas (ja neid oli vähe, sest parasjagu oli kuum ilm) ning passid jäid alles. Tiba raha ka vist. Pärast tuli välja, et seda tegid immigrandid. Nii et seos raamatuga missugune. Aga rassivaenu ei ole minus küll tänaseni tekkinud, ei selle varguseloo ega ka raamatulugemise peale.
Ausalt öeldes on mul tagantjärele tunne,et autor ise suhtub immigrantidesse ka mitte just soosivalt.

John Ajvide Lindqvist. Lase sisse see õige

Olen jätkuvalt krimkade lainel, aga see siin on natuke teistmoodi lugu. Tegevus toimub Stockholmis, kus leitakse ühe teismelise surnukeha. Nii levibki jutt, et tegutsemas on rituaalmõrvar. Samal ajal valgustab autor pidevalt seda, mis tegelikult toimub. Niisiis pole tegemist klassikalise kriminaalromaaniga, kus raamatu alguses on tapetu ning uurija hakkab siis tasapisi mõistatust lahti harutama. Pigem on tegemist põnevusromaaniga, mis otsapidi kuulub ulmevalda. Nimelt tuleb siin sisse vampiiride teema. Jah, selles mõttes meenutab see lugu Videviku sarja. Samamoodi on ka see lugu suunatud pigem noorele lugejale. Küpsem inimene ilmselt seda raamatut ei loeks. Ju ma siis pole veel päris küps, sest minu arvates oli see vahelduseks päris mõnus lugemine.
Veidi eksitav on see, et autor oma lühikeses järelsõnas väidab, et kogu lugu on päriselt toimunud ning ta pole seda ise välja mõelnud. See paneb mõtlema, kas tema enda mõistusega on ikka kõik korras. Pikema kaalumise järel ehk hakkan isegi aru saama, milles asi. Ega selle raamatu põhisisuks ei olegi ju tapmised ja vampiirid. Tegelikult käib jutt ühest äraütlemata üksildasest, koolis pidevalt kiusatud teismelisest poisist, kes üritab oma eluga vapralt hakkama saada. Täitsa ise. Ja see vaatenurk kogu loole on ikka väga-väga valus.
Koolilapsed, kes armastavad lugeda ja kes kurdavad sotsiaalmeedias, et neil on suvevaheajal igav - lugege seda raamatut! See küll igav ei ole. Ainus viga on see, et vaatamata kopsakale mahule saab ta üsna ruttu otsa.

08 juuni 2012

Henning Mankell. Viies naine

"Minu arvates on Henning Mankell parim kaasaegne krimikirjanik," ütleb Michael Ondaatje, "Inglise patsiendi" autor. Võib-olla tal on õigus. Minuga juhtus igatahes nii, et lugesin selle raamatu ühe päevaga läbi. Kuna tegemist ei ole teps mitte õhukese raamatuga, siis andis ikka võtta küll.
Need, kes talvel telekast Wallanderi lugusid vaatasid, teavad, millega on tegu. Mina ei vaadanud, sest reklaam ei tundunud kuigi kutsuv ja aeg polnud ka sobiv. Mingi osa minust kahetseb nüüd seda, aga võib-olla ongi raamatuid parem lugeda, kui filme pole näinud.
Igal juhul on see väga mõnus lugemine. Ootamatult värske pärast konservatiivse Inglismaa õhustikku. Tegevus toimub 1994. aastal ühes Lõuna-Rootsi väikelinnas, kuid süžee ajab oma juured otsapidi Aafrikasse välja. Mingis mõttes meenutab selle raamatu stiil Stieg Larssoni oma. Aga eks rootslastel ole ju päris pikk põnevusromaanide traditsioon, meenutagem kasvõi lapsepõlves kapsaks loetud "Meisterdetektiiv Blomkvisti". Muidugi on igal raamatul oma sihtgrupp ja kindlasti on Mankelli omad suunatud pigem küpsemale inimesele.
Tegemist on mõrvade seeriaga. Huvitavaks teeb asja see, et autor annab pidevalt vihjeid ka kurjategija tegevuse kohta, nii et päris pingeline on kõrvalt jälgida mõlema liini - uurija ja kurikaela - tegevust, kuni need liinid omavahel kokku saavad. Ka keeleliselt on see väga ladus, jällegi meenutab Larssoni, aga küllap on see seotud pigem tõlkijaga. Igal juhul on seda hea lugeda, kui arvukad ladumisvead välja arvata.
Raamat on algusest lõpuni täis pinget, nii et raske on seda käest ära panna. Kui lugu läbi sai, mõtlesin, missuguse mehhanismiga suudab autor lugejaid peaaegu pooletuhande lehekülje pikkuse tekstiga niimoodi pinges hoida. Minu jaoks on see müsteerium. Ja vaevalt, et mina ainuke olen, kes selle raamatu korraga alla neelas.
Kaanekujundus on segadusttekitav, luues kohati lausa optilise illusiooni. Kui raamat on käes õigetpidi, seisab kaanel olev naine pea peal. See on ju arusaadav küll. Aga kui raamat tagurpidi keerata tekib niisugune efekt, et sa ei märkagi, kuidas loed tagurpidi teksti. Korraks tekkis minus segadus, et kumba pidi ma siis seda raamatu käes hoidma pean, kas nii, nagu suurem osa maailma rahvastikust või siis nii, nagu hoiavad seda juudid. Kaas on segane ja klaar üheaegselt, sisu kohta võib öelda sama.
Veidi mõtlemisainet ka: kui palju siis tegelikult on meie ümber varjatud perevägivalda? Ja miks naised, kellele tehakse haiget, lihtsalt oma teed ei lähe? Tegelikult me ju ei tea, mis toimub suletud uste taga...
Hoiatus: kui sul aega ei ole, siis ära seda raamatut kätte võta, sest muidu jäävad kõik asjalikud asjad tegemata ja sa satud suurtesse pahandustesse!

06 juuni 2012

Peter Robinson. Vältimatu lõpp

No nii, no nii. Jäin ühte kirjanikku kinni. Eelmine raamat oli nii köitev, et võtsin teise veel. Peategelane on sama, tegevuskoht samuti. Olukirjeldused maalivad kena pildi Põhja-Inglismaast. Loomulikult on jälle laip, isegi mitu. Ja kahtlased lood minevikust, mis tuleb peategelasel välja kaevata.
Vastupidiselt eelmisele loole, on sellel juures teatav poliitiline maik. Sellest ei maksa ehmuda, ei midagi tõsist. Igatahes ei ole juttu erakondade rahastamisest või millestki sellisest. Pigem eelarvamustest, mis võivad tekkida teatud poiitiliste vaadetega inimestega kokku puutudes.
Aga nüüd näib, et jätan Robinsoni maha. Selleks korraks aitab. Aga mine tea - äkki loen mõne aja pärast veel tema raamatuid. Nägudeni siis, inspektor Banks!

Peter Robinson. Pühendunud mees

See on niisugune raamat, mis tuleb korraga alla neelata. Ega ta pikalt meelde jää, aga krimkade võlu ongi pigem lugemise hetkes. Üleüldse, eelistan inglise krimkasid ameerika omadele, sest nende tegevus põhineb inimeste vestlustel, miimikal, reaktsioonidel. Ja nii on uurija meetodiks rääkida oletatavate asjaosalistega, selekteerida välja oluline informatsioon ning kild killu haaval mosaiik kokku laduda. Ameerika krimkad seevastu põhinevad rohkem tänapäeva teaduse tippsaavutustel, jälgede kogumisel ja analüüsidel. Eks filmid ole ka umbes sama skeemi järgi tehtud.
Ilmselt on seda tüüpi raamat suurele osale lugejatest igavavõitu, sest vägivalda, tapmist ja tagaajamist on vähe, peaaegu üldse mitte. Ainult üks laip raamatu alguses ja sellest kõik hargnema hakkabki. Ning seejärel lõputud vestlused, vestlused, vestlused... kui neid viitsid jälgida, on huvitav küll.
Mulle meeldib selle raamatu kaanekujundus. See meenutab minu kuue aasta tagust hipi-stiilis Šotimaa-reisi. See tähendab, et lendasin üksinda kohale, seljakott seljas, ilma mingi kindla plaanita ja vaatasin mis saab. Sai küll :). Seal olid ka lõputud karjamaad sadade lammastega. Lisaks veel vabalt ringi kalpsavad küülikud ja auto eest lendu tõusvad faasanid. Selle raamatu tegevus toimub küll Põhja-Inglismaal, aga eks mingi sarnasus ikka ole. Et mis siis toimub? Laip on. Peategelasest uurija on. Kahtlusalused on. Üllatus raamatu lõpus on ka. Nii, nagu ikka ühe korraliku kriminaalromaani puhul. Hea lektüür suve alguseks.

01 juuni 2012

Julie Ortolon. Peaaegu täiuslik

Otsisin naistekaid. Sain üdini naisteka. Isegi liiga. Seda lugedes on alguses tunne, nagu tegemist oleks lasteraamatuga. Keeleliselt on ta nii lihtne, et sobiks lugeda kolmandas klassis. Ja ega sisugi oluliselt keerulisem ole. Ainsad, mis lasteraamatuga kokku ei sobi, on detailsed kirjeldused sellest, mida vanainimesed mõnikord teevad. Ja neid on siin ohtralt.
Jutt käib kolmest sõbrannast, kes mõtlevad ennast hädapätakateks ja siis üritavad eelkõige oma mõtteviisi muuta ning sellele vastavalt ka tegutseda. Mingil määral meenutab see lugu Hollywoodis ohtralt vändatud lihtsakoelisi romantilisi komöödiaid, kus luuakse pilt sellest, et naise (ja vahel ka mehe) ainus eesmärk on abieluranda purjetada. Ja muidugi jääb mulje, justkui see olekski lõplik, rikkumatu õnn, mis kestab surmani ja võib-olla veel rohkemgi. Mitte keegi mitte kunagi ei vihja niisugustes raamatutes (filmides), et abielludes see õige vaev suhte loomisel ja säilitamisel alles algab. Probleem on siin selles, et leidub küllaga inimesi, kes usuvad raamatus esitatud kontseptsiooni. Kahju, kui niisugused illusioonid purunevad.
Leidsin ikka ühe tõsisema iva ka. Jällegi üritab autor panna naislugeja küsimuse ette, kas on võimalik ühendada perekond ja karjäär. Mitte ainult selles raamatus, vaid üldiselt naistekates kirjeldatakse tihti naise sisekonflikti, kui ta surub ennast alla ja üritab muutuda mehele meelepäraseks, et mees ennast võimalikult Mehena tunneks. Eks see ole vast igaühe enda valik, kas teha nii või mitte. Aga mingi seos reaalse eluga siin ju on.
Muide - seda raamatut on väga hea lugeda siis, kui oled sunnitud kusagil paar tundi kinni istuma. Kusagil, kus pidevalt räägitakse, kunstlikult probleeme üles tõstatatakse ning siis neid lahendada üritatakse. Seal peaks ühe kõrvaga kuulama, aga samas on hea hoida vasak silm seksistseenidel, nii ei lähe üldise emotisonaalse tasakaalutusega kaasa. Närvidele väga hää...
See on triloogia esimene osa. Mina järgmisi raamatuid praegu küll ei loe. Naistekate limiit on hetkel täis, asun inglise tüüpi krimkade kallale. Polegi neid ammu lugenud.