30 märts 2013

Sofi Oksanen. Kui tuvid kadusid

Sellel, kes lugenud Oksaneni eelmisi romaane, on raamatut kätte võttes kindlasti mingid ootused. Need tuleks kõrvale jätta, sest käesolev lugu on stiililt täiesti teistsugune. Autorile nii omane kirglikkus on muutunud. See ei ole kusagile kadunud, küll aga peitunud millegi seletamatu taha ning lugejal tuleb vaeva näha, et seda üles leida. Tundub, justkui lugu ise oleks kirjaniku peas pikka aega küpsenud enne, kui raamatu kujul lugejani jõudis.
Romaani sisu haakub aga küll eelnevalt ilmunud lugudega: taas on tegevus toodud Eesti lähiajaloo segaste sündmuste keerisesse. Valusate neljakümnendate ja masendavate kuuekümnendate taustal koorub lahti ühe õnnetu abielu lugu. See on kooselu, mis algusest peale rajaneb valedel, need muutuvad sündmuste käigus ning kasvavad ja kasvavad.  Peategelastest saavad valede orjad, usaldusest ei ole midagi alles (kui seda üldse kunagi oli).
Võimude vahetudes muutuvad peategelaste tõekspidamised. Vähemalt väliselt. Kohati ajab lausa vihale, kuidas inimesed oma väärtushinnangutes kannapöördeid teevad vastavalt sellele, kuidas hetkel kasulikum on. Pelgalt selleks, et antud olukorras ära elada. Teisest küljest oleks vale mõelda, justkui toimiksid need inimesed kuidagi valesti. Ise ei ole ju sarnases olukorras olnud. Keegi meist ei tunne iseennast nii hästi, et ekstreemsetes oludes ettearvatavalt käituks. Peaküsimus ei ole siin pelgalt olmetingimustes - söögis, eluasemes, kehakatetes - vaid selles, kuidas muutuvates oludes ja võimude surve all säilitada inimväärikust. Just inimväärikuse teema on see, mis kestab üle aegade ning ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Ikka leidub inimesi, kes iseendale valetades üritavad olla need, kes nad tegelikult ei ole. Pelgalt selleks, et meeldida neile, kellel on parasjagu võim. 
Kaanepilt on mõnevõrra ehmatav. Samas peegeldab see täiesti üheselt raamatu peateemat: inimesed võtavad maske, kohandavad end siit ja sealt (nina, kõrvad, tissid, kõht...) kuni lõpuks ei saa ka ise enam aru, kes nad tegelikult on. See ongi inimväärikuse kaotamine. Mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. Ainult ajaloosündmused ei ole enam nii radikaalselt eraelu lõhkuvad. Aga inimesed ise jäävad ikkagi samaks. 
See on valus raamat. Ja sugugi mitte kerge ajaviitelugemine. See nõuab lugejalt täit tähelepanu, et mõista, mis tegelikult toimub. Mõni saladus jääbki lahendamata.
 Mis on siis ajaloo õppimiseks parem, kas lugeda sündmuste võimalikult tõepärast kirjeldust või fiktsiooni, kus nii mõnigi detail palju elavamalt lugejani jõuab? Lõppude lõpuks sõltub kõik pelgalt tõlgendamisest. Absoluutset tõde ei ole olemas.

23 märts 2013

Muriel Barbery. Siili elegants

Teravmeelne pealkiri. Justkui kaks juhuslikku sõna, mis omavahel kokku ei sobi. Kas siilis võib olla elegantsi? Tegelikult me ju ei tea seda, sest enamasti liigub ta pimedas ja neil vähestel põnevatel hetkedel, kui teda (enamasti hämaras) kohtame, on ta kaetud läbitungimatu okaskasukaga, ohtu tajudes aga podiseb sootuks. Ja see ei pruugi olla eriti ligitõmbav. Aga siiski huvitav. Niisiis peab tunnistama, et ega me siilist suurt midagi ei tea. Pole välistatud, et tegemist on äraütlemata armsa loomakesega.
Muriel Barbery ei ole kirjutanud loomaraamatut. Tema kirjutab ikka inimestest, kuid teeb seda tavapäratus võtmes. Peategelane Reneè Michel töötab ühes uhkes majas majahoidjana. Tegemist on kõrgklassi elanike kortermajaga, niisiis on ta seal majaelanike lükata-tõmmata. Ta käitub nii, nagu tema rollile kohane: on üpris hoolitsemata väljanägemisega, vastab ühesilbiliste sõnadega või mühatab niisama.  Kuid alates hetkest, kui tema korteriuks sulgub (ta ise muidugi seespool), muutub kõik. Ta ei ole see, kelleks teda peetakse. Tegemist on ülimalt intelligentse kultuurihuvilise naisega. 
Ja niisugune naine kirjeldab majaelanike elu. Lugeja ees rulluvad lahti äärmiselt põnevad ning omamoodi grotesksed karakterid.  Samas majas elab 12-aastane Paloma, kes samuti näeb eelkõige oma perekonna, aga ka ülejäänud majaelanike elustiili jaburust. Niisiis eksisteerivad samas majas kaks naisolevust, kes ei tunnista enda kuuluvust sellesse kooslusesse, kuid varjavad seda kiivalt. Arvata on, et mingil hetkel tunnevad nad teineteist ära ja hakkavad suhtlema. Mis edasi saab, sellest ei maksa rääkida. Aga lubada võib, et hakkab Juhtuma Asju.
Imetlen autori peent irooniat väikekodanliku elustiili aadressil. Võtame kasvõi stseeni, kus kaks keskealist naist kaklevad pesupoes valgete lillade lilledega pitsiliste püksikute pärast.  Või loo sellest, kuidas peretuttav selgitab mängu, millest ta eriti palju ei tea, kaheteistaastane aga paneb reeglid paika ning tekitab sellega äärmiselt piinliku olukorra. Jääb üle küsida, kui paljud inimesed üleüldse murravad pead selle üle, miks nad elavad just täpselt niisugust elu nagu nad elavad. Ja kui naeruväärne on see, kui inimene püüab tark näida ning räägib asjadest, millest ta midagi ei tea, endal asjalik nägu ees. See polegi nii tavapäratu. Piisab sellest, kui hoolega meediat jälgida, ka sealt leiab üsna koomilisi näiteid. Aga las see olla. Eks igaüks üritab tõsiseltvõetavana esineda, mis selles ikka nii imelikku on. 
Aga selles suhtes on autoril õigus, et väga turvaline on näida lollina. Sel juhul ei vaidle sinuga keegi, ei oota sinult midagi ja üleüldse on elu väha mugav. Saab näiteks rahulikult raamatuid lugeda...
Me elame kahekümne esimesel sajandil,  mis iseenesest peaks välistama sotsiaalse kihistumise. Tegelikult näib, et ebavõrdsus pigem süveneb. Autor avab oma looga lugeja silmad ning paneb endalt küsima, mis tegelikult toimub. Kas kõik lapsed ikka sünnivad vabade ja võrdsetena?

P.S. See siin on minu sajas postitus, seega väike juubel. Aga raamatud ei ole otsa saanud, nii et jätkan samas vaimus.

19 märts 2013

Daniel Glattauer. Igavesti sinu

Pealkiri viitab justkui naistekale. Samas - autor on mees. Mehed ju magusaid õnneliku lõpuga armastuslugusid ei kirjuta. Niisuguseid, mis on kantud vääramatust mõttest, et püsiv paarisuhe on elu eesmärk ja igavese õnne alus. Raamatu kaanekujundus meenutab veidi Vatikani muuseumi treppe. Võib-olla tuleb niisugune seos lihtsalt sellest, et viimasel ajal on paavsti teema väga päevakajaline olnud. Igatahes ei sobi see kupatus omavahel kuidagi kokku, nii et jääb üle küsida, mis on ikkagi raamatu sisuks. Tegelikult on Daniel Glattauerilt eesti keeles vähemalt kaks raamatut ilmunud ja see, kes on neid lugenud, oskab juba aimata mingisugust äraspidist armastuslugu.
Nii ongi. Algus tõotab ilusat armastuslugu: supermarketi juustuosakonnas kohtuvad lihavõtete ajal naine ja mees. Mees otsib hiljem korduvalt naise üles ja külvab ta üle õrnus- ning tähelepanuavaldustega. Naise töökoht on talle varsti teada, elukoht samuti. Naisele see meeldib, sest ta tunneb ennast selles olukorras tõeliselt ligitõmbava ja seksikana. Mõne nädala möödudes aga muutub olukord tema jaoks kurnavaks, sest mees ei jäta talle enam raasugi hingamisruumi. Tal on niisugune tunne, nagu hakkaks iseennast kaotama  ning on muutumas armastava mehe marionetiks. Koormav on see, et mees on järjekindel, jälitab teda, hoiab sõbralikku kontakti tema sõprade ja sugulastega ning jätab neile endast unistuste mehe mulje. Ka lähedased arvavad, et naine on lolliks läinud või siis lihtsalt äärmiselt isekas. Edasi läheb karmiks. Mis täpselt juhtub ja kuidas lugu laheneb, seda pole mõtet välja lobiseda. 
Igal juhul ei saa siin rääkida armastusromaanist selle klassikalises tähenduses, psühholoogilist laadi krimimaigulist õudusjuttu aga leiab siit küll. Kogu lugu on kirjutatud niivõrd kaasakiskuvalt, et lugemise ajaks muid tegevusi planeerida ei maksa, nagunii lükkuvad edasi. Seda raamatut lihtsalt ei ole võimalik käest ära panna.
Üllatav on tagakaane märkus, et autor sai kirjutamiseks inspiratsiooni kohtupraktikast. See tähendab, et karme või natuke pehmemaid sarnaseid lugusid võib leida ka reaalsusest. Mõnda tean isegi mina. Ja mõnesse olen otsapidi ka ise sattunud: palju aastaid tagasi tuli mul telefoninumber ära vahetada, sest selle mälumaht ei pidanud päeva jooksul saabuvatele sõnumitele vastu. Ja kui need saabusid sõltumata ajast, ööpäevaringselt, siis hakkas ikka ajudele küll. Ühte karmimat lugu tean veel, aga sellest ma ei räägi. 
Igal juhul tasub juurelda ahistava armastuse üle. Ei ole nii, et tibukesed on kogu aeg nokkapidi koos ja nii ongi tore. Mingil hetkel võib see muutuda ühe osapoole õigusi piiravaks õuduslooks. Eks see ole ju üldiselt teada, et vägivaldse paarisuhte algusjärgus on võtmeisik üliromantiline, hoolitsev ja KONTROLLIV.

17 märts 2013

Thomas Hettche. Isade armastus

Inimene elab ühiskonnas, mis sisendab talle, et ta on kõikvõimas. Loodusjõud ei tundu enam olevat ohtlikud, me oleme endale loonud kaitse ning tunneme isetehtud mullis ennast turvaliselt. Mis aga saab siis, kui asjad ikkagi kontrolli alt väljuvad? Siis tunneme end abituna, sest seni loodud piirid on lõhutud ning asjad ei ole enam meie kontrolli all. Niisiis tahab tavaline keskmine inimene pidevalt juhtida olukorda, milles ta ise on. Veel parem aga oleks veidi laiem kontroll - ka selle üle, mis meisse otseselt ei puutu.
Palju hullem on aga see võimas jõud, mille inimesed omavahelistes suhetes vallandavad. Lahutus on tänapäeval igapäevane ja enamasti jõuab see kätte just siis, kui näib, et miski muu enam ei aita. See on justkui torm, mis uhab minema pool saarest, võttes endaga kaasa inimesed ja majad. 
Raamat räägib isast, kes on elanud läbi just niisuguse tormi. Kõik see, mis järgneb kirjeldatud katastroofile, on vähemal sama õudne. Lühikesest kooselust sündinud tütar jääb ema juurde ning seadused ei anna isale mingisugustki lootust, et saada hooldusõigust. Nii jälgib isa oma tütre tegemisi kaugelt, mõnikord ei saa temaga aga üldse kontakti. Need põgusad nädalavahetused ja puhkusenädalad, mille ta siiski kingituseks saab, et ole piisavad, et luua oma tütrega lähedast suhet. Samas leiab ta, et tütre elus toimuvad muudatused, mida sugugi heaks kiita ei saa, kuid sekkumiseks puuduvad igasugused võimalused. Lisaks veel lapse ema, kes oskab olukorda väga hästi enda kasuks pöörata ning kasutab oma hooldusõigust raha väljapumpamise vahendina. Ja laps süüdistab isa, miks see ei ole tema juures, kui seda väga vaja oleks. Samas ei tea ta, et isa ei saa emalt tema kohta adekvaatset infot.
Kuidagi väga tuttav olukord. Ma usun, et igaüks teab reaalsest elust umbes samasugust juhtumit. Tavaliselt näeme me asja sellest vaatenurgast, et isad, kes oma pered maha järavad, on egoistlikud jätised ning emad suurkannatajatest kangelased, kes peavad üksi toime tulema. Hettche annab probleemile teise vaatenurga. Ta näitab, mida tunneb sellisesse olukorda sattunud isa. Ja see on valus, väga valus. Valus nii isale kui ka lapsele. Arusaamatu on see, kuidas vanemad on oma egoismist nii pimestatud, et ei märka selle keskel lapse valu. Aga lapsed on tublid, nad saavad igas olukorras hakkama. Ja mis neil üle jääb. Peavad ju.
See on romaan ja mõtisklus, kaks ühes. Ei olegi nii oluline, missugused sündmused parasjagu toimuvad, tähtsad on inimeste tunded. Ja kirjanik küsib: kas isade armastus erineb emade omast? Vastust lugejale ei anta. See tuleb igaühel ise üles leida.

16 märts 2013

James Patterson. Lohetapja

Alex Cross on uurija. Michael Sullivan on palgamõrtsukas, kellel on mitte just kõige soojemad sidemed maffiaga. Nad jälitavad teineteist ja see ongi raamatu sisu. Jääb üle ainult küsimus, kumb kumma ära tapab. Niisiis on tegemist primitiivse hea ja paha võitlusega. Kuna autor on Ameerika päritolu, siis ei ole raske arvata, kuidas lugu lõppeb. Lisaks perekondlikud suhted ja hirmsad kirjeldused mõrvade ning vägistamiste tehnilistest üksikasjadest. 
Ei ole väga värvikaid tegelasi ega originaalset süžeed. Samas nii kehv ka ei ole, et raamatut lausa pooleli jätta tahaks. On midagi vahepealset: kui midagi paremat parasjagu käepärast pole, kannatab lugeda küll. Ja seda hirmu ka ei ole, et raamatusse kinni jääks ja igapäevatoimetusi teha ei saaks. Selle eest kannab hoolt romaani ülesehitus: see on hakitud nii lühikestesse peatükkidesse, et ei jõua veel lugema hakatagi, kui juba läbi saab. Kohati on see täiesti õigustamatu, sest järgmine peatükk jätkub samast kohast, kus eelmine lõppeb ja mingit sisulist hüpet vahepeal ei toimu. 
Raamatu parim osa on selle kaanekujundus. Lihunikunuga viitab liha lõikamisele, polaroidfotod pildistamisele. Samas jääb pilte vaadates õhku piisavalt palju küsimusi. Huvitav, kas selle raamatu põhjal on ka film tehtud? Seda oleks tõenäoliselt päris valus vaadata.

P.S. Tegin selleks aastaks lumega lõpparve. Küllap see kevad ka varsti tuleb, kuhu ta ikka pääseb!

13 märts 2013

Mario Vargas Llosa. Tädi Julia ja kirjamees

Kõnnime ringi ja korjame enda jaoks märke. Märke, millest saaksime midagi järeldada ja sedasi endas eelarvamusi kasvatada. Selle raamatu kaanel on märk, et autori näol on tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga. Sellepärast seisis see raamat õige mitu nädalat puutumatuna mu riiulis, sest kartsin seda kätte võtta arvates, et tegemist on liiga raske lugemisvaraga. Tegelikult on ja ei ole ka. Euroopalikus mõttes tradistioonilise raamatuga siin kindlasti tegemist ei ole. Ja see, kellele ei meeldi traditsioonide lõhkumine, paneb selle raamatu tõenäoliselt üsna kiiresti käest.
Märk näitab, et see on väärtuslik teos. Märk ei näita sugugi valesti: nii ongi. Kuid sügavad mõtted on peidetud jaburavõitu tunduva teksti taha. Mingil määral meenutab see Gabriel Garcia Marquezi tekste. Mis see täpselt on, mis tekitab äratundmise, seda on raske sõnastada, kuid see on õhus. Ilmselt autori päritolu ja väärtused, mida tekst kannab.
Raamatu peategelane on 18-aastane noormees, kes Peruu seaduste järgi on veel alaealine. Vanemad tahavad, et temast saaks kõrgesti haritud õigusteadlane ja niimoodi perekonna surve all ta elabki, õppimise kõrvalt raadio uudistetoimetuses tööl käies. Aga kõik läheb korraga sassi. Miski ei õnnestu nii, nagu traditsioonid ette näevad. Selles on süüdi tädi Julia ilmumine. Algab tavatu armulugu, täis seiklusi ja veidraid situatsioone. Ja skandaale, loomulikult eelkõige neid. Vähem tähtis ei ole asjaolu, et raadiojaama asub tööle elukutseline järjejuttude kirjutaja, kelle töö vili muutub erakordselt populaarseks. Tema elu ongi järjejuttudes, muud tal paraku ei ole. Ja jutud on vahvad, igaüks omamoodi pärl. Mingeid jooni mööda on nad omavahel seotud, kuid samas ei ole ka. Kõik on segamini nagu puder ja kapsad. Sama juhtub ka nende autoriga: ta lõpetab hullumajas. Ja nii jääb lugejal üle küsida, kes ja kuidas otsustab, millal inimene ületab normaalsuse piiri ja tunnistatakse hulluks...
"Julia ja kirjamehe" näol on taas tegemist raamatuga, mida tasuks lugeda mitu korda. Autor on loonud väliselt humoorika teksti, mis on täis teravmeelseid väljendeid (aitäh tõlkijale!), kuid mille tagant võib leida äärmiselt tõsiseid mõtteid.

06 märts 2013

Sebastian Faulks. Linnulaul

Sebastian Faulks valiti 1996. aastal Inglismaal aasta kirjanikuks. See on piisav põhjus, miks tema raamatuid kätte võtta. "Linnulaul" on küll piisavalt kevadine pealkiri, kuid tagakaane tutvustuses nimetatakse seda sõjaromaaniks. Seda ta ka on, aga mitte ainult. Lisaks E. M. Remarque romaane meenutavale sõjaloole on selles "janeaustenlik" vanaaegne armulugu, pikituna pikantsevõitu seksistseenidega. Ja siis veel kaasaeg, kui 1978. aastat niimoodi nimetada saaks.
Romaani tegevus algab 1910. aastal, mil peategelane Stephen Wraysford noore mehena Prantsusmaale õppereisile saadetakse. Sealt tema üheagselt õnnelik ja õnnetu armulugu alguse saabki. Õnnelik seetõttu, et noormees kogeb midagi, mis on "päris". Õnnetu sellepärast, et varasemad perekondlikud sideme ja sõda annavad loole sootuks uue pöörde. 
Romaani lõviosa kirjeldabki kaevikusõja koledusi Läänerindel. Seda, mis niisugustes loomalikes tingimustes hakkab toimuma noorte meeste sisemuses. Korraga lendavad kõik senised väärtushinnangud uppi ning alles jääb vaid üks väärtus: inimelu. Aga just seda sõjas raisataksegi. Üksikud inimesed tuuakse poliitiliste mängude ohvriks ilma, et rindejoonest kaugemal elavad inimesed - olgu nad siis sõdurite sugulased - üleüldse taipaksid, mis tegelikult toimub. Rindelt läbi käinud mehed lähevad üdini katki ja ega nad kunagi terveks saagi. Maailm ei ole pärast sõda enam see...
Kohati on sõjakoleduste kirjeldused tõepoolest õõvastavad, mõjudes lugejale suisa füüsiliselt. Jõudsin mingil hetkel staadiumisse, kus söömine oli üpris vastumeelne. Mis mind selleni viis, jäägu saladuseks. Räigete piltidega Faulks igatahes kokku pole hoidnud. 
Tavapäraselt lõppeb romaan õnnelikult. Nii on ju enamiku raamatutega. Ilmselt januneb lugeja siiski optimistliku ellusuhtumise järele ja seda ei saa kirjanik eirata. Tegelikult devalveerib seesugune lahendus mõnevõrra raamatu sisu. Oleksin eelistanud, et otsad jäävad lahtiseks. Kõikidele asjadele ei ole alati vaja valmis lahendust.