Mario Vargas Llosa. Tädi Julia ja kirjamees

Kõnnime ringi ja korjame enda jaoks märke. Märke, millest saaksime midagi järeldada ja sedasi endas eelarvamusi kasvatada. Selle raamatu kaanel on märk, et autori näol on tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga. Sellepärast seisis see raamat õige mitu nädalat puutumatuna mu riiulis, sest kartsin seda kätte võtta arvates, et tegemist on liiga raske lugemisvaraga. Tegelikult on ja ei ole ka. Euroopalikus mõttes tradistioonilise raamatuga siin kindlasti tegemist ei ole. Ja see, kellele ei meeldi traditsioonide lõhkumine, paneb selle raamatu tõenäoliselt üsna kiiresti käest.

Märk näitab, et see on väärtuslik teos. Märk ei näita sugugi valesti: nii ongi. Kuid sügavad mõtted on peidetud jaburavõitu tunduva teksti taha. Mingil määral meenutab see Gabriel Garcia Marquezi tekste. Mis see täpselt on, mis tekitab äratundmise, seda on raske sõnastada, kuid see on õhus. Ilmselt autori päritolu ja väärtused, mida tekst kannab.

Raamatu peategelane on 18-aastane noormees, kes Peruu seaduste järgi on veel alaealine. Vanemad tahavad, et temast saaks kõrgesti haritud õigusteadlane ja niimoodi perekonna surve all ta elabki, õppimise kõrvalt raadio uudistetoimetuses tööl käies. Aga kõik läheb korraga sassi. Miski ei õnnestu nii, nagu traditsioonid ette näevad. Selles on süüdi tädi Julia ilmumine. Algab tavatu armulugu, täis seiklusi ja veidraid situatsioone. Ja skandaale, loomulikult eelkõige neid. Vähem tähtis ei ole asjaolu, et raadiojaama asub tööle elukutseline järjejuttude kirjutaja, kelle töö vili muutub erakordselt populaarseks. Tema elu ongi järjejuttudes, muud tal paraku ei ole. Ja jutud on vahvad, igaüks omamoodi pärl. Mingeid jooni mööda on nad omavahel seotud, kuid samas ei ole ka. Kõik on segamini nagu puder ja kapsad. Sama juhtub ka nende autoriga: ta lõpetab hullumajas. Ja nii jääb lugejal üle küsida, kes ja kuidas otsustab, millal inimene ületab normaalsuse piiri ja tunnistatakse hulluks...

"Julia ja kirjamehe" näol on taas tegemist raamatuga, mida tasuks lugeda mitu korda. Autor on loonud väliselt humoorika teksti, mis on täis teravmeelseid väljendeid (aitäh tõlkijale!), kuid mille tagant võib leida äärmiselt tõsiseid mõtteid.