Mario Vargas Llosa. Tädi Julia ja kirjamees

Kõnnime ringi ja korjame enda jaoks märke. Märke, millest saaksime midagi järeldada ja sedasi endas eelarvamusi kasvatada. Selle raamatu kaanel on märk, et autori näol on tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga. Sellepärast seisis see raamat õige mitu nädalat puutumatuna mu riiulis, sest kartsin seda kätte võtta arvates, et tegemist on liiga raske lugemisvaraga. Tegelikult on ja ei ole ka. Euroopalikus mõttes tradistioonilise raamatuga siin kindlasti tegemist ei ole. Ja see, kellele ei meeldi traditsioonide lõhkumine, paneb selle raamatu tõenäoliselt üsna kiiresti käest.
Märk näitab, et see on väärtuslik teos. Märk ei näita sugugi valesti: nii ongi. Kuid sügavad mõtted on peidetud jaburavõitu tunduva teksti taha. Mingil määral meenutab see Gabriel Garcia Marquezi tekste. Mis see täpselt on, mis tekitab äratundmise, seda on raske sõnastada, kuid see on õhus. Ilmselt autori päritolu ja väärtused, mida tekst kannab.
Raamatu peategelane on 18-aastane noormees, kes Peruu seaduste järgi on veel alaealine. Vanemad tahavad, et temast saaks kõrgesti haritud õigusteadlane ja niimoodi perekonna surve all ta elabki, õppimise kõrvalt raadio uudistetoimetuses tööl käies. Aga kõik läheb korraga sassi. Miski ei õnnestu nii, nagu traditsioonid ette näevad. Selles on süüdi tädi Julia ilmumine. Algab tavatu armulugu, täis seiklusi ja veidraid situatsioone. Ja skandaale, loomulikult eelkõige neid. Vähem tähtis ei ole asjaolu, et raadiojaama asub tööle elukutseline järjejuttude kirjutaja, kelle töö vili muutub erakordselt populaarseks. Tema elu ongi järjejuttudes, muud tal paraku ei ole. Ja jutud on vahvad, igaüks omamoodi pärl. Mingeid jooni mööda on nad omavahel seotud, kuid samas ei ole ka. Kõik on segamini nagu puder ja kapsad. Sama juhtub ka nende autoriga: ta lõpetab hullumajas. Ja nii jääb lugejal üle küsida, kes ja kuidas otsustab, millal inimene ületab normaalsuse piiri ja tunnistatakse hulluks...
"Julia ja kirjamehe" näol on taas tegemist raamatuga, mida tasuks lugeda mitu korda. Autor on loonud väliselt humoorika teksti, mis on täis teravmeelseid väljendeid (aitäh tõlkijale!), kuid mille tagant võib leida äärmiselt tõsiseid mõtteid.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave