23 märts 2013

Muriel Barbery. Siili elegants

Teravmeelne pealkiri. Justkui kaks juhuslikku sõna, mis omavahel kokku ei sobi. Kas siilis võib olla elegantsi? Tegelikult me ju ei tea seda, sest enamasti liigub ta pimedas ja neil vähestel põnevatel hetkedel, kui teda (enamasti hämaras) kohtame, on ta kaetud läbitungimatu okaskasukaga, ohtu tajudes aga podiseb sootuks. Ja see ei pruugi olla eriti ligitõmbav. Aga siiski huvitav. Niisiis peab tunnistama, et ega me siilist suurt midagi ei tea. Pole välistatud, et tegemist on äraütlemata armsa loomakesega.
Muriel Barbery ei ole kirjutanud loomaraamatut. Tema kirjutab ikka inimestest, kuid teeb seda tavapäratus võtmes. Peategelane Reneè Michel töötab ühes uhkes majas majahoidjana. Tegemist on kõrgklassi elanike kortermajaga, niisiis on ta seal majaelanike lükata-tõmmata. Ta käitub nii, nagu tema rollile kohane: on üpris hoolitsemata väljanägemisega, vastab ühesilbiliste sõnadega või mühatab niisama.  Kuid alates hetkest, kui tema korteriuks sulgub (ta ise muidugi seespool), muutub kõik. Ta ei ole see, kelleks teda peetakse. Tegemist on ülimalt intelligentse kultuurihuvilise naisega. 
Ja niisugune naine kirjeldab majaelanike elu. Lugeja ees rulluvad lahti äärmiselt põnevad ning omamoodi grotesksed karakterid.  Samas majas elab 12-aastane Paloma, kes samuti näeb eelkõige oma perekonna, aga ka ülejäänud majaelanike elustiili jaburust. Niisiis eksisteerivad samas majas kaks naisolevust, kes ei tunnista enda kuuluvust sellesse kooslusesse, kuid varjavad seda kiivalt. Arvata on, et mingil hetkel tunnevad nad teineteist ära ja hakkavad suhtlema. Mis edasi saab, sellest ei maksa rääkida. Aga lubada võib, et hakkab Juhtuma Asju.
Imetlen autori peent irooniat väikekodanliku elustiili aadressil. Võtame kasvõi stseeni, kus kaks keskealist naist kaklevad pesupoes valgete lillade lilledega pitsiliste püksikute pärast.  Või loo sellest, kuidas peretuttav selgitab mängu, millest ta eriti palju ei tea, kaheteistaastane aga paneb reeglid paika ning tekitab sellega äärmiselt piinliku olukorra. Jääb üle küsida, kui paljud inimesed üleüldse murravad pead selle üle, miks nad elavad just täpselt niisugust elu nagu nad elavad. Ja kui naeruväärne on see, kui inimene püüab tark näida ning räägib asjadest, millest ta midagi ei tea, endal asjalik nägu ees. See polegi nii tavapäratu. Piisab sellest, kui hoolega meediat jälgida, ka sealt leiab üsna koomilisi näiteid. Aga las see olla. Eks igaüks üritab tõsiseltvõetavana esineda, mis selles ikka nii imelikku on. 
Aga selles suhtes on autoril õigus, et väga turvaline on näida lollina. Sel juhul ei vaidle sinuga keegi, ei oota sinult midagi ja üleüldse on elu väha mugav. Saab näiteks rahulikult raamatuid lugeda...
Me elame kahekümne esimesel sajandil,  mis iseenesest peaks välistama sotsiaalse kihistumise. Tegelikult näib, et ebavõrdsus pigem süveneb. Autor avab oma looga lugeja silmad ning paneb endalt küsima, mis tegelikult toimub. Kas kõik lapsed ikka sünnivad vabade ja võrdsetena?

P.S. See siin on minu sajas postitus, seega väike juubel. Aga raamatud ei ole otsa saanud, nii et jätkan samas vaimus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar