Thomas Hettche. Isade armastus

Inimene elab ühiskonnas, mis sisendab talle, et ta on kõikvõimas. Loodusjõud ei tundu enam olevat ohtlikud, me oleme endale loonud kaitse ning tunneme isetehtud mullis ennast turvaliselt. Mis aga saab siis, kui asjad ikkagi kontrolli alt väljuvad? Siis tunneme end abituna, sest seni loodud piirid on lõhutud ning asjad ei ole enam meie kontrolli all. Niisiis tahab tavaline keskmine inimene pidevalt juhtida olukorda, milles ta ise on. Veel parem aga oleks veidi laiem kontroll - ka selle üle, mis meisse otseselt ei puutu.

Palju hullem on aga see võimas jõud, mille inimesed omavahelistes suhetes vallandavad. Lahutus on tänapäeval igapäevane ja enamasti jõuab see kätte just siis, kui näib, et miski muu enam ei aita. See on justkui torm, mis uhab minema pool saarest, võttes endaga kaasa inimesed ja majad. 

Raamat räägib isast, kes on elanud läbi just niisuguse tormi. Kõik see, mis järgneb kirjeldatud katastroofile, on vähemal sama õudne. Lühikesest kooselust sündinud tütar jääb ema juurde ning seadused ei anna isale mingisugustki lootust, et saada hooldusõigust. Nii jälgib isa oma tütre tegemisi kaugelt, mõnikord ei saa temaga aga üldse kontakti. Need põgusad nädalavahetused ja puhkusenädalad, mille ta siiski kingituseks saab, et ole piisavad, et luua oma tütrega lähedast suhet. Samas leiab ta, et tütre elus toimuvad muudatused, mida sugugi heaks kiita ei saa, kuid sekkumiseks puuduvad igasugused võimalused. Lisaks veel lapse ema, kes oskab olukorda väga hästi enda kasuks pöörata ning kasutab oma hooldusõigust raha väljapumpamise vahendina. Ja laps süüdistab isa, miks see ei ole tema juures, kui seda väga vaja oleks. Samas ei tea ta, et isa ei saa emalt tema kohta adekvaatset infot.

Kuidagi väga tuttav olukord. Ma usun, et igaüks teab reaalsest elust umbes samasugust juhtumit. Tavaliselt näeme me asja sellest vaatenurgast, et isad, kes oma pered maha järavad, on egoistlikud jätised ning emad suurkannatajatest kangelased, kes peavad üksi toime tulema. Hettche annab probleemile teise vaatenurga. Ta näitab, mida tunneb sellisesse olukorda sattunud isa. Ja see on valus, väga valus. Valus nii isale kui ka lapsele. Arusaamatu on see, kuidas vanemad on oma egoismist nii pimestatud, et ei märka selle keskel lapse valu. Aga lapsed on tublid, nad saavad igas olukorras hakkama. Ja mis neil üle jääb. Peavad ju.

See on romaan ja mõtisklus, kaks ühes. Ei olegi nii oluline, missugused sündmused parasjagu toimuvad, tähtsad on inimeste tunded. Ja kirjanik küsib: kas isade armastus erineb emade omast? Vastust lugejale ei anta. See tuleb igaühel ise üles leida.