James Patterson. Lohetapja

Alex Cross on uurija. Michael Sullivan on palgamõrtsukas, kellel on mitte just kõige soojemad sidemed maffiaga. Nad jälitavad teineteist ja see ongi raamatu sisu. Jääb üle ainult küsimus, kumb kumma ära tapab. Niisiis on tegemist primitiivse hea ja paha võitlusega. Kuna autor on Ameerika päritolu, siis ei ole raske arvata, kuidas lugu lõppeb. Lisaks perekondlikud suhted ja hirmsad kirjeldused mõrvade ning vägistamiste tehnilistest üksikasjadest. 
Ei ole väga värvikaid tegelasi ega originaalset süžeed. Samas nii kehv ka ei ole, et raamatut lausa pooleli jätta tahaks. On midagi vahepealset: kui midagi paremat parasjagu käepärast pole, kannatab lugeda küll. Ja seda hirmu ka ei ole, et raamatusse kinni jääks ja igapäevatoimetusi teha ei saaks. Selle eest kannab hoolt romaani ülesehitus: see on hakitud nii lühikestesse peatükkidesse, et ei jõua veel lugema hakatagi, kui juba läbi saab. Kohati on see täiesti õigustamatu, sest järgmine peatükk jätkub samast kohast, kus eelmine lõppeb ja mingit sisulist hüpet vahepeal ei toimu. 
Raamatu parim osa on selle kaanekujundus. Lihunikunuga viitab liha lõikamisele, polaroidfotod pildistamisele. Samas jääb pilte vaadates õhku piisavalt palju küsimusi. Huvitav, kas selle raamatu põhjal on ka film tehtud? Seda oleks tõenäoliselt päris valus vaadata.

P.S. Tegin selleks aastaks lumega lõpparve. Küllap see kevad ka varsti tuleb, kuhu ta ikka pääseb!

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave