Sebastian Faulks. Linnulaul

Sebastian Faulks valiti 1996. aastal Inglismaal aasta kirjanikuks. See on piisav põhjus, miks tema raamatuid kätte võtta. "Linnulaul" on küll piisavalt kevadine pealkiri, kuid tagakaane tutvustuses nimetatakse seda sõjaromaaniks. Seda ta ka on, aga mitte ainult. Lisaks E. M. Remarque romaane meenutavale sõjaloole on selles "janeaustenlik" vanaaegne armulugu, pikituna pikantsevõitu seksistseenidega. Ja siis veel kaasaeg, kui 1978. aastat niimoodi nimetada saaks.

Romaani tegevus algab 1910. aastal, mil peategelane Stephen Wraysford noore mehena Prantsusmaale õppereisile saadetakse. Sealt tema üheagselt õnnelik ja õnnetu armulugu alguse saabki. Õnnelik seetõttu, et noormees kogeb midagi, mis on "päris". Õnnetu sellepärast, et varasemad perekondlikud sideme ja sõda annavad loole sootuks uue pöörde. 

Romaani lõviosa kirjeldabki kaevikusõja koledusi Läänerindel. Seda, mis niisugustes loomalikes tingimustes hakkab toimuma noorte meeste sisemuses. Korraga lendavad kõik senised väärtushinnangud uppi ning alles jääb vaid üks väärtus: inimelu. Aga just seda sõjas raisataksegi. Üksikud inimesed tuuakse poliitiliste mängude ohvriks ilma, et rindejoonest kaugemal elavad inimesed - olgu nad siis sõdurite sugulased - üleüldse taipaksid, mis tegelikult toimub. Rindelt läbi käinud mehed lähevad üdini katki ja ega nad kunagi terveks saagi. Maailm ei ole pärast sõda enam see...

Kohati on sõjakoleduste kirjeldused tõepoolest õõvastavad, mõjudes lugejale suisa füüsiliselt. Jõudsin mingil hetkel staadiumisse, kus söömine oli üpris vastumeelne. Mis mind selleni viis, jäägu saladuseks. Räigete piltidega Faulks igatahes kokku pole hoidnud. 

Tavapäraselt lõppeb romaan õnnelikult. Nii on ju enamiku raamatutega. Ilmselt januneb lugeja siiski optimistliku ellusuhtumise järele ja seda ei saa kirjanik eirata. Tegelikult devalveerib seesugune lahendus mõnevõrra raamatu sisu. Oleksin eelistanud, et otsad jäävad lahtiseks. Kõikidele asjadele ei ole alati vaja valmis lahendust.