Daniel Glattauer. Igavesti sinu

Pealkiri viitab justkui naistekale. Samas - autor on mees. Mehed ju magusaid õnneliku lõpuga armastuslugusid ei kirjuta. Niisuguseid, mis on kantud vääramatust mõttest, et püsiv paarisuhe on elu eesmärk ja igavese õnne alus. Raamatu kaanekujundus meenutab veidi Vatikani muuseumi treppe. Võib-olla tuleb niisugune seos lihtsalt sellest, et viimasel ajal on paavsti teema väga päevakajaline olnud. Igatahes ei sobi see kupatus omavahel kuidagi kokku, nii et jääb üle küsida, mis on ikkagi raamatu sisuks. Tegelikult on Daniel Glattauerilt eesti keeles vähemalt kaks raamatut ilmunud ja see, kes on neid lugenud, oskab juba aimata mingisugust äraspidist armastuslugu.

Nii ongi. Algus tõotab ilusat armastuslugu: supermarketi juustuosakonnas kohtuvad lihavõtete ajal naine ja mees. Mees otsib hiljem korduvalt naise üles ja külvab ta üle õrnus- ning tähelepanuavaldustega. Naise töökoht on talle varsti teada, elukoht samuti. Naisele see meeldib, sest ta tunneb ennast selles olukorras tõeliselt ligitõmbava ja seksikana. Mõne nädala möödudes aga muutub olukord tema jaoks kurnavaks, sest mees ei jäta talle enam raasugi hingamisruumi. Tal on niisugune tunne, nagu hakkaks iseennast kaotama  ning on muutumas armastava mehe marionetiks. Koormav on see, et mees on järjekindel, jälitab teda, hoiab sõbralikku kontakti tema sõprade ja sugulastega ning jätab neile endast unistuste mehe mulje. Ka lähedased arvavad, et naine on lolliks läinud või siis lihtsalt äärmiselt isekas. Edasi läheb karmiks. Mis täpselt juhtub ja kuidas lugu laheneb, seda pole mõtet välja lobiseda. 

Igal juhul ei saa siin rääkida armastusromaanist selle klassikalises tähenduses, psühholoogilist laadi krimimaigulist õudusjuttu aga leiab siit küll. Kogu lugu on kirjutatud niivõrd kaasakiskuvalt, et lugemise ajaks muid tegevusi planeerida ei maksa, nagunii lükkuvad edasi. Seda raamatut lihtsalt ei ole võimalik käest ära panna.

Üllatav on tagakaane märkus, et autor sai kirjutamiseks inspiratsiooni kohtupraktikast. See tähendab, et karme või natuke pehmemaid sarnaseid lugusid võib leida ka reaalsusest. Mõnda tean isegi mina. Ja mõnesse olen otsapidi ka ise sattunud: palju aastaid tagasi tuli mul telefoninumber ära vahetada, sest selle mälumaht ei pidanud päeva jooksul saabuvatele sõnumitele vastu. Ja kui need saabusid sõltumata ajast, ööpäevaringselt, siis hakkas ikka ajudele küll. Ühte karmimat lugu tean veel, aga sellest ma ei räägi. 

Igal juhul tasub juurelda ahistava armastuse üle. Ei ole nii, et tibukesed on kogu aeg nokkapidi koos ja nii ongi tore. Mingil hetkel võib see muutuda ühe osapoole õigusi piiravaks õuduslooks. Eks see ole ju üldiselt teada, et vägivaldse paarisuhte algusjärgus on võtmeisik üliromantiline, hoolitsev ja KONTROLLIV.