30 märts 2013

Sofi Oksanen. Kui tuvid kadusid

Sellel, kes lugenud Oksaneni eelmisi romaane, on raamatut kätte võttes kindlasti mingid ootused. Need tuleks kõrvale jätta, sest käesolev lugu on stiililt täiesti teistsugune. Autorile nii omane kirglikkus on muutunud. See ei ole kusagile kadunud, küll aga peitunud millegi seletamatu taha ning lugejal tuleb vaeva näha, et seda üles leida. Tundub, justkui lugu ise oleks kirjaniku peas pikka aega küpsenud enne, kui raamatu kujul lugejani jõudis.
Romaani sisu haakub aga küll eelnevalt ilmunud lugudega: taas on tegevus toodud Eesti lähiajaloo segaste sündmuste keerisesse. Valusate neljakümnendate ja masendavate kuuekümnendate taustal koorub lahti ühe õnnetu abielu lugu. See on kooselu, mis algusest peale rajaneb valedel, need muutuvad sündmuste käigus ning kasvavad ja kasvavad.  Peategelastest saavad valede orjad, usaldusest ei ole midagi alles (kui seda üldse kunagi oli).
Võimude vahetudes muutuvad peategelaste tõekspidamised. Vähemalt väliselt. Kohati ajab lausa vihale, kuidas inimesed oma väärtushinnangutes kannapöördeid teevad vastavalt sellele, kuidas hetkel kasulikum on. Pelgalt selleks, et antud olukorras ära elada. Teisest küljest oleks vale mõelda, justkui toimiksid need inimesed kuidagi valesti. Ise ei ole ju sarnases olukorras olnud. Keegi meist ei tunne iseennast nii hästi, et ekstreemsetes oludes ettearvatavalt käituks. Peaküsimus ei ole siin pelgalt olmetingimustes - söögis, eluasemes, kehakatetes - vaid selles, kuidas muutuvates oludes ja võimude surve all säilitada inimväärikust. Just inimväärikuse teema on see, mis kestab üle aegade ning ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Ikka leidub inimesi, kes iseendale valetades üritavad olla need, kes nad tegelikult ei ole. Pelgalt selleks, et meeldida neile, kellel on parasjagu võim. 
Kaanepilt on mõnevõrra ehmatav. Samas peegeldab see täiesti üheselt raamatu peateemat: inimesed võtavad maske, kohandavad end siit ja sealt (nina, kõrvad, tissid, kõht...) kuni lõpuks ei saa ka ise enam aru, kes nad tegelikult on. See ongi inimväärikuse kaotamine. Mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. Ainult ajaloosündmused ei ole enam nii radikaalselt eraelu lõhkuvad. Aga inimesed ise jäävad ikkagi samaks. 
See on valus raamat. Ja sugugi mitte kerge ajaviitelugemine. See nõuab lugejalt täit tähelepanu, et mõista, mis tegelikult toimub. Mõni saladus jääbki lahendamata.
 Mis on siis ajaloo õppimiseks parem, kas lugeda sündmuste võimalikult tõepärast kirjeldust või fiktsiooni, kus nii mõnigi detail palju elavamalt lugejani jõuab? Lõppude lõpuks sõltub kõik pelgalt tõlgendamisest. Absoluutset tõde ei ole olemas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar