30 märts 2014

Hille Karm. Taevas ja maa

Hille Karm on naine, kes väärib sügavat lugupidamist. See lugu, mis seisab loetud raamatu kaante vahel, ei ole lihtsalt jutustus minevikust. See on jutustus olevikust, sellest, kuidas üks inimene möödunud asju praegu näeb. Kõik tundub kuidagi üdini siiras ja ilustusteta, loopimata kellegi pihta pori.
See on lugu kirikuõpetaja tütrest sügaval nõukogude ajal. Kahe maailmavaate kokkupõrge tuleb kujundlikult esile  kohe raamatu alguses: kaks naist sünnitusmajas. Mõlemal tuhud. Üks karjub häälekalt isakese Stalini poole, teine kutsub vaikselt appi Jumalat. Midagi ilmekamat on raske välja mõelda.
Just kirikuinimeste, eelkõige õpetajate perekondade jutustused nõukogude võimu ajast kipuvad tihtipeale rõhutama tagakiusamisi ja kannatusi, mida nende olukorras olevad inimesed tollal taluma pidid. Tegelikul võtsingi raamatu kätte selle suhtumisega, et küllap sealt midagi seesugust tuleb. Aga ei tulnud. Kuidagi väga aus ja neutraalne tundub see kõik. Mitte kedagi ei süüdistata ega ülistata.
Tegelikult ei olegi vahepeal palju muutunud. Olen ise jälginud kirikuõpetajate laste üleskasvamist taasiseseisvunud Eestis. Ikka tuleb ette, et neid peetakse teistsuguseks. Miski, mis nende perekonnaga kaasas käib, tundub  "peavoolu" inimeste jaoks olevat võõras ja salajane. Mis toimub sellises olukorras inimese hinges, on küllap väga individuaalne. Kindlasti on seda ja on teist.
Kõige rohkem hämmastas mind raamatu lugemisel autori ausus iseenda vastu. Millegipärast näib mulle ikkagi, et enamik inimesi häbeneb või koguni varjab oma aktiivseks komnooreks olemise perioodi. Hille Karm lihtsalt kirjeldab, tehes seda häbenemata. See oli ju üks osa elust. Ja kui inimene tahab iseendaga leppida, siis ei saa eitada minevikus olnut.
Tähelepanu väärib ka autori sügav lugupidamine oma vanemate vastu. See peaks olema igas peres loomulik, kuid paraku vist alati ei ole.  Tihti juhtub nii, et hakkame oma vanemaid tõeliselt hindama alles siis, kui neid enam siin ilmas ei ole...
See on lihtne lugu ELUST. Lihtsad on ka isa sõnad tütre leeripäeval: "Head mõtelda, head kõnelda ja head teha." (lk 237). Küllap me selleks siin maamuna peal olemegi, ükskõik mis usku me siis tunnistame.

27 märts 2014

Valdur Mikita. Lingvistiline mets

Kunagi, sügaval nõukogude ajal, ilmus ajaleht "Säde". Kaks nime, mis pidevalt autorite nimistust läbi käisid, olid Helar Osila ja Valdur Mikita. Ei läinud mööda pea ühtki nädalat, kui nende kirjatükid ei oleks ilmunud. Pani mõtlema küll, et mis fenomen see on, mis noori poisse nii korralikke kirjatükke looma paneb, et neid nõnda tihti avaldatakse. Ju siis oli neis juba varases nooruses loojaks-saamise potentsiaali. Tahaks sõna "looja" suure tähega kirjutada, aga see oleks vist pisut eksitav...
Nii paljud autoriteedid on seda raamatut pidanud eelmise aasta üheks eredaimaks kirjandussündmuseks. Sellepärast tekkis ka minus huvi teada saada, mis see on. Ega alguses oligi raske sotti saada, millega õieti tegemist. Väga tabava hinnangu annavad kaks Vikipeedias olevat lauset: "Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile." ja "...Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega."
Raamat avab lugejale eestlaste maagilise maailma, mis meie teadvuses alati olemas on olnud, kuid kiire globaliseerumise käigus kusagile tagaplaanile kipub kaduma. Ja seetõttu ei taju suur osa meist enam asju, mis teevad meist eestlased. Muidugi on meil keel, kuid Mikita lõhub ära keele traditsioonilised piirid, muutes selle märgatavalt laiemaks märgisüsteemiks, mis hõlmab sisekõne, matkimishäälitsused ja väga palju muud... Keel ei ole lihtsalt häälikukombinatsioonide jada, mille taga on konkreetsed tähendused. See on midagi palju rohkemat.
Tegelikult ju ongi nii, et ega me maailma sellisena päriselt ei taju, nagu see on. Objektiivsust pole olemas, on vaid meile kusagilt väljaspoolt sisendatud mõttesüsteemid, piiratud ja kohati vaesed, mille abil siis ümbritsevat üritame mõista. Nii lähebki suur osa sellest, mis on päris, kaduma.
Hästi aus on see raamat. Ei leidu just palju inimesi, kes julgevad näiteks tunnistada, et nad rattasõidu ajal kummalisi sõnu ütlevad. Niisuguseid, mida ametlikus kirjakeeles ei ole. Tavainimese jaoks kõlab see hullumeelsusena. Aga tegelikult ju ei ole. Ja nii mõnigi seesugune ülestunnistus viib mõtted hoopiski lapsepõlve. Näiteks mäletan, et saepuruplaadiga kaetud peldikuseinal oli lugematul arvul koletisi. Näiteks üks pärani avatud lõugadega hirmuäratav koer. Peldik on ikka veel sama, aga koletisi ei suuda ma sealt enam kuidagi üles leida. Kahju...
Igal juhul peab lugeja seda raamatut kätte võttes arvestama, et lihtne tükk see ei ole. Lugemine nõuab pingutust, aga see tasub ennast ära. Võib- olla leiab koguni oma lapsepõlve üles...

25 märts 2014

Risto Laur. Islandile. Teekond ja päralejõudmine

Ikoonilugemise ajastule omaselt tõmbab raamatu ligi eelkõige kaanepilt. Ei ole midagi imelikku selles, et ükskõik, mis trükise - olgu see siis ajaleht või raamat - kätte võtame, esmamulje jääb ikka illustratsioonidest. Mida aeg edasi, seda rohem selline nähtus süveneb, nii et ei ole siin miskit viriseda, kui inimesed enam raamatuid ei loe. Internetis on pilte küll ja kui enam arvutihiirt ka käes hoida ei viitsi, siis võib ju diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Seal jooksevad pildid iseenesest. Keskkond mõjutab inimese arengut ja see areng käib praegu vist sedapidi. Ei saagi öelda, kas see on halb või hea, eks hinnangu sellele annavad ajaloolased mõnesaja või - tuhande aasta pärast. 
Aga tagasi raamatu juurde. Illustratsioonid on imeilusad. Kohati tundub, et fotograaf on need ebanormaalselt ilusaks tuuninud, nii et tekib kahtlus, kas neil tegelikkusega üldse mingit pistmist on. Aga küllap on. Igal juhul jääb esmapilgul mulje, et tegemist on järjekordse magusate tekstidega ilupildiraamatuga, mis ülistab Islandi kaunist loodust ja rahulikku elu. Aga siin saab pealiskaudne lugeja küll ninapidi veetud, tekstid pole teps mitte luulelised, vaid tulevad elust enesest. Kõige parem on asjast aimu saada siis, kui alustada lugemist lõpust. Epiloog ütleb sisu kohta nii mõndagi.
Ja nii ongi, et tegemist ei ole traditsioonilise raamatuga. Lood on kokku korjatud FB postitustest ja see annab tekstile tavapärasest hoopis teise iseloomu: ära on jäänud taotluslik kunstiküpsus, mõtted on ausad, lühidad ja konkreetsed. Just täpselt nii, nagu me näguderaamatust oleme harjunud lugema. 
Ei ole nii, et mees istub kirjutuslaua taha ja ütleb: "Ma kirjutan nüüd raamatu!". Ning seejärel enne püsti ei tõuse, kui esialgne tekst koos. Nii oma paarsada lehekülge. Umbes poole töö peal hakkab asi teda ära tüütama, aga kuna ta on endale pähe võtnud, et kirjutab raamatu (ja see on ju suur asi), siis tuleb lõpuni punnitada. Just seda punnitamise jälge selles raamatus ei ole. Tekstid on spontaansed ja kohati väga-väga naljakad. 
See ei ole päris nii, et Laur kirjutab lihtsalt Islandist. Ei, ta kirjutab elust üldisemalt. Ka Eestist. Need, kes raamatut lugeda ei armasta, peaksid selle tüki ikkagi kätte võtma. Ma usun, et FB keskkonnaga harjutunutele peaks see raamat vägagi sobima. 
Tean ühte inimest (nimesid siinkohal ei nimeta, küllap ta tunneb ennast ise ära), kes on viimase paari-kolme aasta jooksul läbi lugenud kaks raamatut: "Kõik on täiesti perses" ja Onu Bella "Ma võtsin viina". Temale soovitan ka seda raamatut lugeda, seda enam, et jutt käib muusikute elust.

21 märts 2014

Ellis Peters. Kuratliku kirikuukse koputi

Vana hea Öölase sari kutsub mõnikord lugema. Tegelikult mängisin raamatukogus bingot ja tõmbasin krimkade reast lihtsalt suvalise välja. Nii võib ju ka.
Kunagi, see võis olla umbes aastal 2000, olin aastakese eesti keele asendusõpetaja. Kaheksandal klassil oli vaja lugeda Agatha Christie raamatut oma vabal valikul. Mina, rumaluke, võtsin asja väga tõsiselt ja lugesin jõuluvaheajal läbi kõik, mille kätte sain. Seda oli palju, aga tolku ei olnud sellest midagi, sest kõik need raamatud olid mul lõpuks peas segamini nagu puder ja kapsad. Ja lapsed lugesid enamasti ikka neid, mida ma lugenud ei olnud. Niisiis - liigne agarus on ogarus. Aga suurem osa tollal loetust oli välja antud just nimelt Öölase sarjas.
"Kuratliku kirikuukse koputi" on inglise vana kooli krimka. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid: külaühiskond, teistest eraldunud konservatiivne aadliperekond, pubi küla keskpunktina, kirik, surnuaed, kuulujutud, väike annus müstikat. Ja uurija - rahulik ja keskendunud. Ei mingit tagaajamist ja tapmist. Ehkki - mis krimka see ilma tapmiseta oleks. Aga sedasorti raamatutes kujutatud tapmine on enamasti salamõrv. Lihtsalt leitakse laip ja asutakse lahendama saladust. Kõik toimub kuidagi vaoshoitud tempos, kiirustamata. Kirjutaja ei jäta kordagi kasutamata juhust midagi või kedagi kirjeldada. Lugu algab mitu lehekülge pika kirjeldusega kirikuuksest. Kõik ruumid ja isikud on sedamoodi sõnadega lugeja ette maalitud. Ja see toob kohale vana hea Inglismaa hõngu.
Ja loomulikult on roimar keegi, kellest seda kõige vähem arvata võiks. Lihtsalt üks inimene, nagu me kõik.

16 märts 2014

Frank McCourt. Koolmeister

See raamat oli kord mul riiulis. Seisis seal paar nädalat. Lõpuks viisin selle raamatukogusse tagasi ilma, et seda avanud oleksin. Lihtsalt ei suutnud. Olin siis ise õpetaja. Nüüd võtsin uuesti ja lugesin läbi. Lihtsalt sellepärast, et "Angela tuhk" ja "Jah, on küll" on nii nauditavad. Neid saab kogunisti mitu korda lugeda, ikka ei tüüta ära. "Koolmeister" on tase omaette. Selles on nii palju äratundmisrõõmu, või hoopis - kurbust. Eelmise sajandi teise poole kool Ameerika Ühendriikides on kummaliselt sarnane sellele, mis meil siin praegu toimub. Võtame kasvõi selle lõigu:

"Ameerikas imetletakse ja autasustatakse arste, juriste, kindraleid, näitlejaid, televisiooniinimesi ja poliitikuid. Mitte õpetajaid. Õpetamine on elukutsete hulgas alakorruse toatüdruk. Õpetajatel kästakse kasutada tagumist ust ja maja tagant ringi minna. Neid õnnitletakse, et neil on nii palju vaba aega. Neist räägitakse üleoleva armulikkusega ja üksnes tagantjärele paitatakse nende hõbedasi lokke. Oo jaa, mul oli üks inglise keele õpetaja, preili Smith, kes mind tõesti inspireeris. Ma ei unusta kunagi armast vana preili Smithi. Ta rääkis alati, et kui ta on suutnud oma neljakümneaastase karjääri jooksul ühegi lapse hinge puudutada, siis on kõik see vaev ära tasunud. Ta sureks õnnelikuna. See inspireeriv inglise keele õpetaja hääbub siis hallidesse varjudesse, et oma elu viimaseid päevi kesise pensioni väheseid penne lugedes lõpetada, unistades sellest ainsast lapsest, kelle läheduses ta oleks võinud rõõmu tunda. Unista edasi, õpetaja. Sind ei ülistata."(lk 9)

Vot nii valus! Ja selliseid lõike on siin küll ja küll. Frank McCourt jutustab oma õpetajakarjäärist, tehes seda ülimalt ausalt. Selles on kibedat tõde, aga sama palju ka head huumorit. Kummaline on vaid see, et valusad aspektid on seotud kogu koolisüsteemiga. Või lapsevanematega. Või purunenud peredega. Ja kõik, mis naljakas, seondub otseselt laste ja õpetamisega. Eriti vahva on lugu sellest, kuidas ta noore õpetajana korraldas kahekümne üheksale teismelisele mustanahalisele tütarlapsele kinokülastuse. Paraku läks nende teekond läbi tänavalt, kus oli ridamisi seksikaupade poode. Mis edasi toimus, võib juba kujutleda... Või siis kokkuvõte laste endi kirjutatud puudumistõenditest mida kirjandusõpetaja tõlgendab kui tõelisi ilukirjandusikke šedöövreid:

"Tualett ummistus ja me pidime minema mööda tänavat alla Kilkenny baari, kus mu tädipoeg töötab, nende tualetti kasutama. Aga see oli samamoodi ummistanud juba eelmisest õhtust saadik ja te võite ette kujutada, kui raske oli minu Ronnie´l koolitükke ette valmistada. Loodan, et andestate talle selle ainukese korra ja seda ei juhtu enam kunagi. ---
Arnoldil ei ole täna kodune töö tehtud, sest ta hakkas eile rongist välja tulema ja uks sulgus ja tema koolikott jäi sinna vahele ja rong sõitis minema. Ta karjus konduktorile, kes ütles väga vulgaarseid asju, kui rong ära sõitis. Midagi tuleb ette võtta.
Tema õe koer sõi ta koduse töö ära ja ma loodan, et see talle kurku kinni jääb.
Minu tütre titest vend pissis tema kirjandi peale, kui ta täna hommikul vannitoas oli.
Ülemisel korrusel suri üks mees vanni ära ja see hakkas üle ajama ja rikkus kogu Roberta koduse töö, mis oli laua peal.
Tema suur vend sai ta peale vihaseks ja viskas ta essee aknast välja ja see lendas minema üle terve Staten Islandi, mis pole hea asi, sest inimesed hakkavad seda lugema ja neile jääb vale mulje, kui nad ei loe essee lõppu, mis selgitab kõike." (lk 95-96)

Kallid õpetajad! Juhul, kui te olete ära parandanud kõik need sada seitsekümmend kodutööd, kirjutanud valmis viiskümmend kuus töökava ja kuuskümmend kolm aruannet, teinud ära igapäevased toimingud e-koolis, suhelnud lapsevanematega ja muuseas läbi viinud ka õppetunnid ja teil ikka oma ajaga midagi peale hakata ei ole, siis lugege see raamat läbi. Võib-olla on abiks.


14 märts 2014

Tarrvi Laamann. Minu Jamaica. Pole probleemi!

Kodumaa sünnipäev oli sellel aastal eriline. Triikisin hommikul rahvariideid, et pärast kohalikul üritusel veidi tantsu lüüa. Siis tuli Annamiia ja pani mulle mängima Yellowmani loo. Imelik oli: eesti rahvariided, Jamaica muusika ja kodumaa sünnipäev. Justkui tahtnuks keegi öelda: jäägem eestlasteks, aga saagem ka maailmakodanikeks. Igal juhul tundus see lugu tollel hetkel piisavalt hull, et veel mõnda Yellowmani lugu kuulata. Kuulasingi, sest triikimine võttis päris kaua aega. Ikkagi rahvariided ju.
Kogu see lugu hakkas mulle sedavõrd meeldima, et õhtune pingviinide paraad oli veel vähem köitev kui tavaliselt. Tundus, et kogu aeg on meil siin probleemid. Kleite ei viitsinud ka õieti vaadata. Sõin hoopis melonit ja jõin kodukootud õunaveini. Kohe parem sai.
Tegelikult oli selle muusikavaliku taga asjaolu, et Annamiia luges parasjagu "Minu Jamaicat" ja oli jõudnud kohani, kus juttu Yellowmanist. Aga raamatu kohta ütles ta, et loeb üle hulga aja midagi tõeliselt head. Kui tema juba nii ütleb, siis järelikult ongi hea. Tuleb välja, et nagu tütar, nii ema. Hakkasingi lugema. Otsisin internetiavarustest taustaks ikka veel ja veel temaatilist muusikat. Vana kooli lood meeldisid rohkem, kui uuema aja kraam. Eks see ole vast ealine iseärasus. 
Aga raamat on võimas, peaaegu sama hull kui muusika. Ja probleemi pole selles mitte raasugi. Eks see kõik sõltub ju ka kirjutaja suhtumisest. Ja see on just see õige: lasta asjadel lihtsalt minna nii, nagu need lähevad. Niisuguse suhtumisega ei olegi probleemi. Isegi Eestis ei ole, rääkimata siis veel Jamaicast. 
Sellesse väikesesse raamatukesse pandud kultuuriline ekskurss on vägagi rikastav. Aga millegipärast tundub mulle, et kohapeal on kõik veel tuhat korda võimsam, nii et lugedes tuleb kohe tahtmine seal ära käia. Nüüd siis tahangi Jamaicale. Ja Islandile tahan ka.
Lugu, millest minu Jamaica-tahtmine alguse sai, on see:
Sobib ju rahvariietega hästi kokku?

05 märts 2014

Camilla Läckberg. Jääprintsess

Kunagi lugesin Camilla Läckbergi "Jutlustajat". Tundus huvitav. Nüüd siis võtsin "Jääprintsessi" ette. Ootused olid loomulikult kõrged.
Tegevus toimub taas Rootsi lääneosas. Kirjanik Erica Berg naaseb oma kodukülla, et vanemate surma järel oma lapsepõlvekodu korrastada. Tema lapsepõlvesõber leitakse tapetult ning Erica otsustab hakata ise asja uurima. Päevavalgele kistakse veerand sajandit vanad sünged saladused. Lisaks sellele hakkavad Erica ja kohaliku politseiniku vahel arenema romantilised suhted...
Romaanis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Näiteks mees, kes esimese laiba leidis. Tema naine on kogu loos episoodiline kuju, kuid sellegipoolest väga koloriitne: vananev proua, kellel on oma mehele väga kõrged nõudmised ja kes kogu oma elu sellele pühendab, et oma elust kaaskodanikele võimalikult vägev mulje jätta. Või näiteks Erica õde Anna, kes on pesuehtne allasurutud abielunaise võrdkuju. Ka siin mängib olulist rolli püüd väljastpoolt vaatajale iseaalperekonna muljet jätta. Tegelikult on niisugune potjomkini küla mängimine romaani läbiv teema - peaaegu kõik mõtlevad sellele, mida naabrid temast arvavad.
Mitte midagi tegev, aga ülimalt enesekindel komissar Mellberg on selle romaani naljanumber. Eriti nauditav on kõik see, mis puudutab tema soengut. 
Üleüldse tundub, et kõik tegelased on selles loos tahtlikult üle paisutatud. Aga las olla. Pigem jääb arusaamatuks, millega on antud raamatu puhul tegemist. Kaanel seisab "rahvusvaheline krimimenuk Rootsist". Tegelikult on tegemist rohkem naistekaga. Krimi on jäänud tagaplaanile, kõik see, mis puudutab suhteid, eriti romantilisi suhteid, matab põnevusloo enda alla.
Aga kaas on ilus.