21 märts 2014

Ellis Peters. Kuratliku kirikuukse koputi

Vana hea Öölase sari kutsub mõnikord lugema. Tegelikult mängisin raamatukogus bingot ja tõmbasin krimkade reast lihtsalt suvalise välja. Nii võib ju ka.
Kunagi, see võis olla umbes aastal 2000, olin aastakese eesti keele asendusõpetaja. Kaheksandal klassil oli vaja lugeda Agatha Christie raamatut oma vabal valikul. Mina, rumaluke, võtsin asja väga tõsiselt ja lugesin jõuluvaheajal läbi kõik, mille kätte sain. Seda oli palju, aga tolku ei olnud sellest midagi, sest kõik need raamatud olid mul lõpuks peas segamini nagu puder ja kapsad. Ja lapsed lugesid enamasti ikka neid, mida ma lugenud ei olnud. Niisiis - liigne agarus on ogarus. Aga suurem osa tollal loetust oli välja antud just nimelt Öölase sarjas.
"Kuratliku kirikuukse koputi" on inglise vana kooli krimka. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid: külaühiskond, teistest eraldunud konservatiivne aadliperekond, pubi küla keskpunktina, kirik, surnuaed, kuulujutud, väike annus müstikat. Ja uurija - rahulik ja keskendunud. Ei mingit tagaajamist ja tapmist. Ehkki - mis krimka see ilma tapmiseta oleks. Aga sedasorti raamatutes kujutatud tapmine on enamasti salamõrv. Lihtsalt leitakse laip ja asutakse lahendama saladust. Kõik toimub kuidagi vaoshoitud tempos, kiirustamata. Kirjutaja ei jäta kordagi kasutamata juhust midagi või kedagi kirjeldada. Lugu algab mitu lehekülge pika kirjeldusega kirikuuksest. Kõik ruumid ja isikud on sedamoodi sõnadega lugeja ette maalitud. Ja see toob kohale vana hea Inglismaa hõngu.
Ja loomulikult on roimar keegi, kellest seda kõige vähem arvata võiks. Lihtsalt üks inimene, nagu me kõik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar