Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2012 postitused

Ketlin Priilinn. Evelini lood

Kujutis
Ma ei mäleta, millal ma viimati lasteraamatuid lugesin. Vist siis, kui mu enda lapsed veel väikesed olid ja ma neile igal õhtul unejuttu ette lugesin. See toimus tõesti igal õhtul. Siis, kui ma seda ei teinud, hakkasid nad kohe protesteerima. Praegu on mul hea meel, et see just nii oli. Ma ei tea, kes seda kõike rohkem nautis, kas nemad või mina. Mina igatahes nautisin. Väga. Eile siis kujunes nii, et pidin oma marjavarudega midagi ette võtma, leidsin pööningult ema vana aurutaja ja hakkasin mahla tilgutama. See on teadagi suhteliselt pikk ja igav tegu ja juurest ära minna ka ei saa. Siis mõtlesin, et paras on sinna kõrvale lasteraamatut lugeda. Üllatus-üllatus: mahl sai valmis, aga mina enam raamatut käest ära ei saanud.  Lugu räägib kümneaastasest tüdrukust, kes kasvab suures peres ning kellel on rahalises mõttes üsna kitsas. Seetõttu peavad nad kolima väiksemasse korterisse ning lapsed peavad kooli vahetama. Raamatu esimene osa keskendubki Evelini kohanemisele uutes oludes. T

Henning Mankell. Sammu võrra maas

Kujutis
Juhtus siis nii, et hakkasin seda raamatut lugema ja kohe tuli ka telekast Wallanderi vastav osa. Seega olin probleemi ees: tahtsin filmi vaadata küll, aga samas ei tahtnud jälle, et raamatu lõpp enne lugemist selgeks saaks. Sestap siis neelasin selle raamatu ühe ampsuga alla ja lõpetasin pool tundi enne filmi algust. See tähendas, et sisuliselt terve päeva olin kõigi jaoks peale kassi (kes magas mu kõhu peal) täiesti kättesaamatu. Tegelikult oli selline ahmimine asjatu, sest filmi ja raamatu lõpp on täiesti erinevad. Ei tahaks küll BBC tegijate kohta midagi paha öelda, aga raamatuga võrreldes on film ikka hale vari. Teisest küljest - filmitegijatel on omad piirangud (raha, aeg) peal, nii et kõike ei saagi ju nii teha nagu tahaks. Igal juhul ei juhtu midagi, kui alguses vaatad filmi ja pärast loed raamatut ka. Need on lihtsalt nii erinevad.  Neile, kes on mõnda Mankell romaani lugenud, on asjad tuttavad. Stiil on sama, kaasakiskuv ja ohtlik. See tähendab, et raamatut ei saa käest

Kaja Kahu. Minu Guatemala

Kujutis
Raamat näeb nii tore ja värviline välja, et kohe kutsub lugema. Ka sabas olevate fotode seas on pilte indiaani rahvuslikest kangastest ja neid vaadates tunned, et kangal olev vikerkaar tahab sind lihtsalt alla neelata - nii lummavad on need kirevad värvid.  Raamatud on ikka toredad küll: üleeile käisin Islandil, täna juba Guatemalas. Tegelikult on Pertoneprindi ees küll põhjust müts maha võtta, sest niivõrd mõnusaid ja samas silmaringi laiendavaid raamatuid annab otsida. Loomulikult võib ju ka Lonely Planeti reisiraamatuid lugeda, aga vaevalt et need kohalikust elust seestpoolt vaadatuna niisugust pilti annavad. Olen alati imetlenud neid eestlasi, kes on valmis kolima tundmatule maale tundmatu rahva ja kultuuri sekka ning seal pikemat aega elanud. Eriti veel neid, kes teevad seda koos lastega. Lugedes tabasin ennast korraks mõttelt, missuguse suurepärase sallivuse, kohanemise, keelte- ja muidu kooli need lapsed saavad ning missugused toredad inimesed nendest kasvavad. Aga üks as

Tarvo Nõmm. Minu Island

Kujutis
Uudishimul on ikka ületamatu jõud. See pani mind lugema, et mismoodi Kajal seal Islandil ka on. Mõningaid kilde ju läbi FB imbub, näiteks et autot pole mõtet lumest välja kaevata, lihtsam on oma asjad jalgsi ära ajada. Ja et akna all on meri, kus kunagi ujuda ei saa, sest liiga külm on. Aga nüüd siis tiba teine ja veidi põhjalikum käsitlus sealsest elu-olust. Üllatus-üllatus: Kaja on raamatusse pandud! Algul leidsin ta pildilt ja pärast veel jutu seest ka. Et mis asju ta seal ajab, seda ma siin küll ei kirjuta, kes tahab, see loeb. Raamatu võib kokku võtta kahe märksõnaga: ilm ja inimesed. Mõlemad piisavalt põnevad. Ilm karm ja inimesed kenad. Kunagi üheksakümnendate alguses ei lukustatud ka Kärdla linnas veel uksi. Nii ka siis Islandil. Huvitav, kas ka praegu? Autori kirjelduse põhjal võiks arvata, et Islandi inimesed on üheaegselt põhjamaised ja rahulikud ning samas soojad, sõbralikud ja avatud. Ja mis mulle kõige rohkem meeldib: ei mõtle kõiksuguseid üleliigseid probleeme väl

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon

Kujutis
Astusin aastal 1988 Tartu Ülikooli. Peahoones kella all vastuvõetute nimekirja uurides leidsin ennast teiselt positsioonilt. Esimesel oli keegi Andrei Hvostov. See on ka loogiline, sest H on tähestikus enne, kui J (olin siis veel Jõks). Mõtlesin, et issakene, üks venelane on eestikeelsesse gruppi vastu võetud. Hiljem selgus, et polnud mingi venelane, täitsa eestlane oli. Selline suhe mul siis autoriga. Ega me ülikooli ajal suurt suhelnud, pealegi läksin ma varsti mehele ja hakkasin lapsi saama, nii et mõneks ajaks jäid õpingud sinnapaika. Aga seos raamatuga on küll: nimelt räägib autor sellest, mida see nimi endaga kaasa on toonud. Ehk siis kirjeldab mulle tuttavat (äärmiselt rumalat) reaktsiooni seda nime - või ükskõik millist võõrapärast nime -  kuuldes. Samuti analüüsib ta nimede mõju üleüldse. Jah, eks minulgi ole oma perekonnanimega seoses päris rumalaid lugusid ette tulnud, aga siin ei ole miskit tegemist rahvusliku eelarvamusega. Lihtsalt inimeste reaktsioonid on kohati väga

Guillaume Musso. Ingli kutse

Kujutis
Hea lihtne raamat, paras päikese käes vedeleda ja lugeda. Selles on kõike: peredraamat, sassiläinud suhteid, armastust, seksi, poliitilisi mänge, värvikaid tegelaskujusid, põnevust. Väga kaasakiskuv ja meelelahutuslik.  Lugu algab sellest, et kahel inimesel lähevad lennujaamas telefonid vahetusse. Kusjuures üks neist elab USA-s ja teine Pariisis. Nii et tagasivahetamine on keeruline. Nii, nagu ikka väikestel räpastel inimestel kombeks, hakkavad nad teineteise telefonide sisus tuhnima. Tulemuseks on räpaste suurte saladuste ilmsikstulek. Ja siis hakatakse neid saladusi lahendama. Raamatu alguses on väike mõtiskelu selle kohta, missugust rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus. Enamik meist ei kujuta oma elu ilma nende vidinateta enam tõepoolest ette. Mõnevõrra hirmutav om mõelda, kuidas asjad hakkavad meie üle valitsema. Kas peaks? Igal juhul võib telefoni kaotamine tekitada päris palju pahandusi. Eriti veel siis, kui sinna on salvestadud midagi isiklikku ning see satub võõraste

Anna Gavalda. Lohutaja

Kujutis
Elus on palju asju, mida ei saa internetist alla laadida. Internet on muutnud meie maailma pisikeseks buduaariks. Inimesed, kes on su lähedal ja keda sa usaldad, võivad ootamatult sulle noa selga lüüa ja nautida seda, kui halvasti sul läheb. Need on mõned raamatust leitud ivad, vabas vormis ümber sõnastatud. Sain selle raamatu kaudse soovitusega kelleltki, keda ma ei tunne ja kes sai seda lugedes elamuse. Võtsin ja lugesin ega saanud aru, kuidas sellest on võimalik elamust saada. Nii igav oli. Pool raamatut. Ja siis läks lahti! Üks öö jäi pooleldi magamata.  See raamat koosnebki justkui kahest eraldi loost, mida seovad mõned üksikud niidid. Ja kui seda igavat poolt ei oleks, siis ei oleks ka teisel poolel erilist mõtet. Niisiis kirjeldab autor ühe - tegelikult mitme - inimese elu. Igavat, raamidesse surutud, justkui eesmärgistatud (jälle karjäär!). Lihtsalt igapäevaelu, pealtnäha väga asjalikud asjatoimetused. Samas eksisteeriks justkui perekond, aga tegelikult seda ei ole.

Alice Sebold. Minu armsad luud

Kujutis
Vaata ka samanimelist filmi, seisab raamatukaanel. Mina lugesin vanemat trükki, siis seda seal ei olnud. Ja mina ütlen: ära vaata samanimelist filmi enne, kui oled raamatu läbi lugenud. Kui üldse vaatad. Minuga juhtus nii, et hakkasin raamatut lugema ja samal ajal tuli telekast ka vastav film. Vaatasin umbes pool filmi ära ja siis otsustasin, et ei taha teada, mis lõpus juhtub. Õigesti tegin, sest siis, kui raamat läbi, uurisin teadjamate käest, mis seal siis õieti oli. Lahja oli võrreldes raamatuga. Mõned magusad kohad olid ära jäänud. Seksistseenid, mis raamatus on täiesti olemas, samuti. Lisaks sellele on filmitegijad vaatajat säästnud ilgetest asjadest, nagu näiteks kadunud lapse küünarnukk, mille koer põllult koju tassib. Ja ahistaja tegevus on filmis praktiliselt vahele jäetud. Taevas on filmis samuti veider - niisugune liiga magus ja lääge. Raamatu taevas on normaalsem, seal oleks päris tore olla. Jällegi on tegemist ulmeromaaniga. Kogu sisu seisneb selles, et surnud  tüdr