24 juuli 2012

Ketlin Priilinn. Evelini lood

Ma ei mäleta, millal ma viimati lasteraamatuid lugesin. Vist siis, kui mu enda lapsed veel väikesed olid ja ma neile igal õhtul unejuttu ette lugesin. See toimus tõesti igal õhtul. Siis, kui ma seda ei teinud, hakkasid nad kohe protesteerima. Praegu on mul hea meel, et see just nii oli. Ma ei tea, kes seda kõike rohkem nautis, kas nemad või mina. Mina igatahes nautisin. Väga.
Eile siis kujunes nii, et pidin oma marjavarudega midagi ette võtma, leidsin pööningult ema vana aurutaja ja hakkasin mahla tilgutama. See on teadagi suhteliselt pikk ja igav tegu ja juurest ära minna ka ei saa. Siis mõtlesin, et paras on sinna kõrvale lasteraamatut lugeda. Üllatus-üllatus: mahl sai valmis, aga mina enam raamatut käest ära ei saanud. 
Lugu räägib kümneaastasest tüdrukust, kes kasvab suures peres ning kellel on rahalises mõttes üsna kitsas. Seetõttu peavad nad kolima väiksemasse korterisse ning lapsed peavad kooli vahetama. Raamatu esimene osa keskendubki Evelini kohanemisele uutes oludes. Teine osa räägib sellest, kuidas Evelin suvel tööle läheb. Ja mis kõik sellest saab. Väga mõnusalt ja südamlikult on need lood kirja pandud. Lugedes tabasin ennast mõttelt, kui palju on autor reaalselt tabanud kümneaastase vaatenurka. Ei kujuta ette, ma tõesti ei mäleta, mis mõtteid ma kümneselt mõtlesin. Aga selles olen ma kindel, et nii palju mul inimsuhetega mässamisele küll auru ei läinud kui Evelinil. Tegelikult ongi see ju suhteraamat. Ja paraku tuleb suurel määral mängu kiusamise teema ja kannatavad lapsed. Ja see, kuidas õiglust jalule seada. See pole sugugi lihtne. Ei tea, kas selles vanuses laste seas on tõesti nii palju kiusamist? Siis on ju küll kole laps olla. Lisaks sellele kirjeldab autor ilmselt elus endas väga palju esinevat olukorda, kus ema läheb teisele ringile, kolib uue mehe juurde ning võtab lapse kaasa. Et mida laps selle kõige juures tunda võib. 
Ja siis veel see riiete ja välimuse teema. Küllap see ongi kõvasti aktuaalsem kui nõukogude ajal, kui poest nagunii midagi saada ei olnud. Ja kui oli, siis olid kõikidel ühesugused riided seljas, sest muud ju osta ei olnud. 
Evelini emale ja isale võiks kangelase aunimetuse anda. Selles mõttes on see väga hea õpperaamat lapsevanematele. Olen lugenud paari tema raamatut veel. Täiskasvanutele. Selle kõige taustal arvan, et Priilinn on väga hea lastekirjanik. Just nimelt lastekirjanik.

23 juuli 2012

Henning Mankell. Sammu võrra maas

Juhtus siis nii, et hakkasin seda raamatut lugema ja kohe tuli ka telekast Wallanderi vastav osa. Seega olin probleemi ees: tahtsin filmi vaadata küll, aga samas ei tahtnud jälle, et raamatu lõpp enne lugemist selgeks saaks. Sestap siis neelasin selle raamatu ühe ampsuga alla ja lõpetasin pool tundi enne filmi algust. See tähendas, et sisuliselt terve päeva olin kõigi jaoks peale kassi (kes magas mu kõhu peal) täiesti kättesaamatu. Tegelikult oli selline ahmimine asjatu, sest filmi ja raamatu lõpp on täiesti erinevad. Ei tahaks küll BBC tegijate kohta midagi paha öelda, aga raamatuga võrreldes on film ikka hale vari. Teisest küljest - filmitegijatel on omad piirangud (raha, aeg) peal, nii et kõike ei saagi ju nii teha nagu tahaks. Igal juhul ei juhtu midagi, kui alguses vaatad filmi ja pärast loed raamatut ka. Need on lihtsalt nii erinevad. 
Neile, kes on mõnda Mankell romaani lugenud, on asjad tuttavad. Stiil on sama, kaasakiskuv ja ohtlik. See tähendab, et raamatut ei saa käest ära panna. Samas on alati tuntav põhjamaine kargus ning iga raamat sisaldab omaette üllatust. Niisiis - see autor ei ammendu. Ikka tahaks mõnda järgmist lugu lugeda. Ja nii kole verine see ka ei ole, et hirmus hakkaks. Jah - ilmselt kui filmis oleksid näha kõik raamatus kirjeldatud koledad stseenid, siis nii tore ei oleks.
Tapetakse kolm noort inimest, kes peavad metsas kostüümipidu. Edasi tapetakse üks politseinik. Siit tekib seos nende kahe loo vahel. Ja siis tapetakse veel ja veel. Üks veider naine tuleb ka mängu. Ja Wallander on endaga väga hädas. Umbes sama palju infot leiab ka raamatu tagakaanelt.
Autor ütleb lõppsõnas, et suhtub lugupidavalt kõikidesse postitöötajatesse.
Ootamas on "Kaka ja kevad". :)

21 juuli 2012

Kaja Kahu. Minu Guatemala

Raamat näeb nii tore ja värviline välja, et kohe kutsub lugema. Ka sabas olevate fotode seas on pilte indiaani rahvuslikest kangastest ja neid vaadates tunned, et kangal olev vikerkaar tahab sind lihtsalt alla neelata - nii lummavad on need kirevad värvid. 
Raamatud on ikka toredad küll: üleeile käisin Islandil, täna juba Guatemalas. Tegelikult on Pertoneprindi ees küll põhjust müts maha võtta, sest niivõrd mõnusaid ja samas silmaringi laiendavaid raamatuid annab otsida. Loomulikult võib ju ka Lonely Planeti reisiraamatuid lugeda, aga vaevalt et need kohalikust elust seestpoolt vaadatuna niisugust pilti annavad.
Olen alati imetlenud neid eestlasi, kes on valmis kolima tundmatule maale tundmatu rahva ja kultuuri sekka ning seal pikemat aega elanud. Eriti veel neid, kes teevad seda koos lastega. Lugedes tabasin ennast korraks mõttelt, missuguse suurepärase sallivuse, kohanemise, keelte- ja muidu kooli need lapsed saavad ning missugused toredad inimesed nendest kasvavad. Aga üks asi on seljakott selga visata, tundmatus (või pooltundmatus) suunas lennukipilet osta, kohapeale sõita ja vaadata, mis saab (olen minagi seda teinud), aga teine asi on kolida riiki, mis asub teises maailma otsas ja millest sa suurt midagi ei tea. Igal juhul ei tule selliselt kasvatatud lapsed eestlusele tervikuna kindlasti kahjuks - pigem vürtsitavad meie ikka veel (!) sumbunud mõtteviisi avatusega.
Et Guatemalast siis ka. Kuna lugesin seda kohe pärast Islandi-raamatut, siis paratamatult hakkasin võrdlema. Mitte seda, et kumb on parem, vaid lihtsalt sarnasusi ja erinevusi. Kummaline küll, aga sarnasusi on küllaga. Vulkaaniline piirkond näiteks. Üsna palju on mõlemas raamatus räägitud ilmast (mis on muidugi sisult täitsa erinev jutt). Toredad, lahked, avatud inimesed. Eestlaste külaskäigud kui eriline sündmus, mis annab põhjust maal pikemaid ringreise teha. Kohati läbimatud teed. Nii et sarnasusi annab leida küll. Küllap sõltub see autori lähenemisnurgast ja sellest, mis kõige rohkem igapäevaelu puudutab.
See ilmade kirjeldus tegi ikka veidi kadedaks küll. Eriti tänavusel suvel. Kui sul ikka sõltumata sellest, kas on suvi või talv, on päeval stabiilselt pluss 25 ja öösel pluss 15, siis mis nii viga elada. Ei ole vaja ei kütet ega jahutust. Liiatigi olen ma alati arvanud, et vihmaperioodil sajab kuude kaupa lakkamatult, nüüd tuleb välja, et sadu on kolme-nelja päeva tagant pärastlõunal umbes kaks tundi korraga. Võimas vihmaperiood küll...
Mõneti võõrastav ja täitsa teistsugune oli lugeda sealsest ühiskondlikust kihistumisest. Nojah, tegelikult on ju ka meil see olemas, aga siiski varjatud kujul ning majandusliku olukorra ja ühiskondliku positsiooni baasil. Seal aga on see täiesti avalik ning tugineb peamiselt, väikeste eranditega, päritolule. Nii et kui oled maiade järeltulija lapsena sündinud, siis pole midagi teha, tuleb olukorraga leppida. Ja kui oled Suur Valge Naine, siis tulebki lakkamatult ihukaitsjaga ringi käia, sest kõik arvavad, et oled päratult rikas. 
Turvameestele, nende käitumisele ja kommetele on pühendatud suur osa raamatust. Seevastu kirjeldatud olukorra põhjusele ehk siis kuritegevusele ainult üks tilluke peatükikene. See tundub ikka hirmus küll. Samas - kunagi ülikoolis sai õpitud Ladina-Ameerika lähiajalugu. Ega ma sellest suurt rohkem ei mäleta, kui et enamikes riikides olid iga aasta järel riigipöörded ja diktaatorid muudkui vahetusid ning toimus ohjeldamatu kõmmutamine. Ja et kõik need diktaatorid tuli nimepidi ilusti pähe õppida koos riigi ja valitsemisajaga. Ja see tundus ületamatult raske. Kui selle taustal vaadata, siis ei ole röövide, tapmiste ja muidu madistamiste kirjeldus siin teab mis üllatav.
Autor on suutnud välja võluda hindamatu peatüki: selle, kus ta kirjeldab oma haigust. Mind on alati huvitanud erinevate riikide arstiabi olukord, mis sellest, et ma eriline meditsiinsõber ei ole. Ja siin on autor kirjeldanud seda, mis temaga erinevate arstide juures toimus...
Autor kirjutab kõike soojalt, heatahtlikult, virisemata. Nii ongi hea. Alati on häid ja pahasid asju, meie peame tegema valiku, kumbadele rohkem pühenduda. Head jätavad meid ennast palju tervemaks, pahad aga lõhuvad ära. Tükkideks. Pean tunnistama, et mulle meenub üks ammu loetud meie-raamat, kus oli väga-väga palju virinat sees. Ma ei tea, kas sellisest vaatenurgast kirjutatud raamatuid üldse tasuks avaldada. Õnneks olin seal kirjeldatud riigis käinud, nii et miskit aimu mul sealsest olukorrast oli ka. Minu meelest oli seal väga tore.
See raamat siin on üdini positiivne. Isegi maavärinad, püssimehed ja karm loodus on kujutatud positiivses võtmes. Et siis teeme oma tuju lugemise abil heaks...


19 juuli 2012

Tarvo Nõmm. Minu Island

Uudishimul on ikka ületamatu jõud. See pani mind lugema, et mismoodi Kajal seal Islandil ka on. Mõningaid kilde ju läbi FB imbub, näiteks et autot pole mõtet lumest välja kaevata, lihtsam on oma asjad jalgsi ära ajada. Ja et akna all on meri, kus kunagi ujuda ei saa, sest liiga külm on.
Aga nüüd siis tiba teine ja veidi põhjalikum käsitlus sealsest elu-olust. Üllatus-üllatus: Kaja on raamatusse pandud! Algul leidsin ta pildilt ja pärast veel jutu seest ka. Et mis asju ta seal ajab, seda ma siin küll ei kirjuta, kes tahab, see loeb.
Raamatu võib kokku võtta kahe märksõnaga: ilm ja inimesed. Mõlemad piisavalt põnevad. Ilm karm ja inimesed kenad. Kunagi üheksakümnendate alguses ei lukustatud ka Kärdla linnas veel uksi. Nii ka siis Islandil. Huvitav, kas ka praegu? Autori kirjelduse põhjal võiks arvata, et Islandi inimesed on üheaegselt põhjamaised ja rahulikud ning samas soojad, sõbralikud ja avatud. Ja mis mulle kõige rohkem meeldib: ei mõtle kõiksuguseid üleliigseid probleeme välja ning elavad rahulikult iseenda, mitte teiste elu. Tundub muljetavaldav.
Kunagi kuulsin kellegi kommentari Islandi kohta, et küllap seal on väga külm ja hirmus. Ilmselt ongi, aga kogu see vulkaaniline värk vürtsitab niisuguseid olusid ikka kõvasti. Mul tekkis küll tahtmine kohapeal ära käia ja vaadata, mismoodi asjad on. Võtan selle teadmata ajaks plaani. Alati ei pea ju sooja päikese alla puhkama minema. 
Eks minulgi tuli raamatut lugedes kohati mõte, et minu meelest ei ole seal üldse võimalik elada, kui lund on nii palju, et teed on läbimatud ja reaalne on oht laviini alla jääda. Rääkimata sellest, iga kell võib kusagil mõni vulkaan purskama hakata. Ilmselt on Islandi elanike arvates see jutt ikka õige jabur. See on umbes sama, nagu kunagi ühe projektikohtumise ajal küsisid kreeklased, kuidas on Eesti üldse võimalik elada, kui talvel on ainult neli-viis tundi päevas valget aega. Võttis vaikselt muigama.
Aga väga mõnus soe, siiras ja sõbralik raamat on see küll. Ja kui küsida endalt, mis jõud seda muusikute kampa seal Islandil kinni hoiab, siis mingi vastuse siit saab.
Aga mädandatud haikala ja hapendatud oinamunad tahan ma kunagi ära proovida. :)

13 juuli 2012

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon

Astusin aastal 1988 Tartu Ülikooli. Peahoones kella all vastuvõetute nimekirja uurides leidsin ennast teiselt positsioonilt. Esimesel oli keegi Andrei Hvostov. See on ka loogiline, sest H on tähestikus enne, kui J (olin siis veel Jõks). Mõtlesin, et issakene, üks venelane on eestikeelsesse gruppi vastu võetud. Hiljem selgus, et polnud mingi venelane, täitsa eestlane oli. Selline suhe mul siis autoriga. Ega me ülikooli ajal suurt suhelnud, pealegi läksin ma varsti mehele ja hakkasin lapsi saama, nii et mõneks ajaks jäid õpingud sinnapaika. Aga seos raamatuga on küll: nimelt räägib autor sellest, mida see nimi endaga kaasa on toonud. Ehk siis kirjeldab mulle tuttavat (äärmiselt rumalat) reaktsiooni seda nime - või ükskõik millist võõrapärast nime -  kuuldes. Samuti analüüsib ta nimede mõju üleüldse. Jah, eks minulgi ole oma perekonnanimega seoses päris rumalaid lugusid ette tulnud, aga siin ei ole miskit tegemist rahvusliku eelarvamusega. Lihtsalt inimeste reaktsioonid on kohati väga tobedad ja arusaamatud. Eriti täiskasvanutel. Lastele võib ju andeks anda.
Teine seos raamatuga veel: kunagi kaheksakümnendate keskel kärutasime isaga suviti kaks-kolm korda nädalas Leningradi või Slantsõ turgude vahet. Ilusa rohelise Moskvitšiga, järelkärus oma kolmsada kilo kurke kaasas. Eks kuidagi pidi ju elama... Tee läks Sillamäelt läbi, aga mulle torkas silma see, et kõikide vasakule ja paremale viivate tänavate ees olid sissesõidukeeldu tähistavad märgid. Tundus kuidagi kummaline. Mingil ajal sain isalt teada, et see on kinnine linn. Seega muutus asi veel saladuslikumaks. Kusagilt mokaotsast poetati ka ebamäärane vihje aatomitööstusele, aga saladus jäi õhku rippuma ja lahendust ei olnud kusagilt võtta.
Nüüd siis paljastab autor tolleaegse Sillamäe olustikku nii ausalt, et kohati hakkab kohe valus. Ehmatav on see vaimne vägivald, mille foonil oleme üles kasvanud. Ilmselt ei olnud see siinkandis nii valusalt tunda, aga mõtlema paneb küll, et missuguse pitseri nõukogude viljastavad tingimused meile on jätnud. Igatahes väga palju äratundmisrõõmu või õieti -kurbust on siin küll.
See on elulooraamat ja samas ei ole ka. See on ajalooraamat ja samas ei ole ka. See on filosoofiline mõtisklus ja samas ei ole ka. See on kõike korraga. Ja see kõik paneb küsima, mis maa see on, kus me elame. Ja mis inimesed ned on, kes siin elavad?
Andrei Hvostove võiks Eestis rohkem olla. Sellised, kes kirjutaksid raamatuid, mis korraliku nätaka lagipähe annavad ja ummuksisse jooksnud mõtted lahti põrutavad. Et saaks neid siis edasi mõelda. Mina igatahes pärast selle raamatu lõpetamist magada ei saanud. Nii palju oli vaja mõelda.

Guillaume Musso. Ingli kutse

Hea lihtne raamat, paras päikese käes vedeleda ja lugeda. Selles on kõike: peredraamat, sassiläinud suhteid, armastust, seksi, poliitilisi mänge, värvikaid tegelaskujusid, põnevust. Väga kaasakiskuv ja meelelahutuslik. 
Lugu algab sellest, et kahel inimesel lähevad lennujaamas telefonid vahetusse. Kusjuures üks neist elab USA-s ja teine Pariisis. Nii et tagasivahetamine on keeruline. Nii, nagu ikka väikestel räpastel inimestel kombeks, hakkavad nad teineteise telefonide sisus tuhnima. Tulemuseks on räpaste suurte saladuste ilmsikstulek. Ja siis hakatakse neid saladusi lahendama.
Raamatu alguses on väike mõtiskelu selle kohta, missugust rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus. Enamik meist ei kujuta oma elu ilma nende vidinateta enam tõepoolest ette. Mõnevõrra hirmutav om mõelda, kuidas asjad hakkavad meie üle valitsema. Kas peaks? Igal juhul võib telefoni kaotamine tekitada päris palju pahandusi. Eriti veel siis, kui sinna on salvestadud midagi isiklikku ning see satub võõrastesse kätesse. Minule mõjus see nii, et jätsin oma telefoni kus seda ja teist ning läksin terveks päevaks välja mullatöödele. Tulemuseks oli kaksteist vastamata kõnet ja suur paanika nende seas, kes mind kätte üritasid saada. Järelikult ikka valitseb minu üle ka...
Nendest raamatutest, kus tegevus toimub vaheldumisi maailma erinevates paikades (antud juhul siis NY, San Francisco, London, Manchester ja Pariis ning veidi ka Prantsusmaa lõunarannikut) jääb mulje, et maailm on justkui väikene külakene, kus kõik on käe-jala juures. Kas niisuguse maailmapildi juures ei ole oht, et kaduma lähevad väikesed lihtsad asjad, mis elu elamisväärseks teevad?
Aitab fiktsioonidest. Nüüd hakkan asjalikuks.

05 juuli 2012

Anna Gavalda. Lohutaja

  • Elus on palju asju, mida ei saa internetist alla laadida.
  • Internet on muutnud meie maailma pisikeseks buduaariks.
  • Inimesed, kes on su lähedal ja keda sa usaldad, võivad ootamatult sulle noa selga lüüa ja nautida seda, kui halvasti sul läheb.
Need on mõned raamatust leitud ivad, vabas vormis ümber sõnastatud.
Sain selle raamatu kaudse soovitusega kelleltki, keda ma ei tunne ja kes sai seda lugedes elamuse. Võtsin ja lugesin ega saanud aru, kuidas sellest on võimalik elamust saada. Nii igav oli. Pool raamatut. Ja siis läks lahti! Üks öö jäi pooleldi magamata. 
See raamat koosnebki justkui kahest eraldi loost, mida seovad mõned üksikud niidid. Ja kui seda igavat poolt ei oleks, siis ei oleks ka teisel poolel erilist mõtet. Niisiis kirjeldab autor ühe - tegelikult mitme - inimese elu. Igavat, raamidesse surutud, justkui eesmärgistatud (jälle karjäär!). Lihtsalt igapäevaelu, pealtnäha väga asjalikud asjatoimetused. Samas eksisteeriks justkui perekond, aga tegelikult seda ei ole. Inimesed lihtsalt ei suhtle omavahel. Peavad oluliseks ilus-olemist, glamuuri, edu. Hirmus on seda lugeda, sest paganama tihti asjad just nii käivadki. Kohutav ja lõputu rutiin. Ja siis hakkab peategelase minevik ootamatult lahti rulluma ning see on valus kõikidele asjaosalistele. Aga inimene ju ei muutugi enne, kui tal on nii valus, et teisiti ei saa.
Siit algab teine pool, mida võiks pidada "Bullerby laste" prantsuse versiooniks täiskasvanutele. See on elurõõmus, vaba, veidi metsik. Ja samas mõtestatud. Ja mitte miski ei ole selge. Päriselt ju ei ole ka. Erinevad liinid hakkavad tasapisi kokku jooksma. Ma usun, et kui see lõpuni lugeda, siis lööb see päris paljudel silmad plaksuga lahti. Ja selle taustal on hea tunda, et elan just seda elu, mida elan, ronin vette, kui tahan, söön metsmaasikaid, kui tahan. Ja kui ei taha, siis ei taha. Tagatipuks on mul järjest rohkem tunne, et peaks vist endale kanad võtma. Koduloomi on kuidagi vähe. Mis sellest, et kass ööpäevaringselt mul igal pool kaasas käib (isegi vetsus). Neid kaasaskäijaid võiks rohkemgi olla.
Siin on kõike - elu ja surma. Üleüldse on surm ennast viimasel ajal hakanud jälle järjest rohkem meenutama. See pole üldse paha, väga tervendav on.
Raamat näeb erakordselt ilus välja. Pildilt nii ilus ei paistagi. Ja Anna Gavaldat tutvustatakse tagakaanel kui kaasaegset prantsuse loetuimat kirjanikku.

Alice Sebold. Minu armsad luud



Vaata ka samanimelist filmi, seisab raamatukaanel. Mina lugesin vanemat trükki, siis seda seal ei olnud. Ja mina ütlen: ära vaata samanimelist filmi enne, kui oled raamatu läbi lugenud. Kui üldse vaatad. Minuga juhtus nii, et hakkasin raamatut lugema ja samal ajal tuli telekast ka vastav film. Vaatasin umbes pool filmi ära ja siis otsustasin, et ei taha teada, mis lõpus juhtub. Õigesti tegin, sest siis, kui raamat läbi, uurisin teadjamate käest, mis seal siis õieti oli. Lahja oli võrreldes raamatuga. Mõned magusad kohad olid ära jäänud. Seksistseenid, mis raamatus on täiesti olemas, samuti. Lisaks sellele on filmitegijad vaatajat säästnud ilgetest asjadest, nagu näiteks kadunud lapse küünarnukk, mille koer põllult koju tassib. Ja ahistaja tegevus on filmis praktiliselt vahele jäetud.
Taevas on filmis samuti veider - niisugune liiga magus ja lääge. Raamatu taevas on normaalsem, seal oleks päris tore olla.
Jällegi on tegemist ulmeromaaniga. Kogu sisu seisneb selles, et surnud  tüdruk jälgib teispoolsusest oma lähedaste ja sõprade tegemisi pärast oma surma. Seda, kuidas kaotusvalus perekond omavahel suheldud ei saa ning üksteisest lahku kasvab. Sellest, kuidas igaüks oma leinaga ise toime tulla üritab, omavahel aga asjast ei räägita. Küllap on see motiiv päris elust võetud.
Tegelikult võiks seda pidada käsiraamatuks leinajatele. Sellest, kuidas lõplikud asjad ei pruugi olla lõplikud ning sellest, mis siis juhtub, kui meie seast lahkunud inimesest lahti lasta ei osata, taheta või ei suudeta. Igatahes on siis päris palju mõtlemisainet igaühele, kes surmaga on kokku puutunud. 
Aga see kättemaksu teema mulle ei meeldinud. Oleks võinud kuidagi teisiti olla. Ei pea ju olema nii, et pahad saavad alati karistuse.