Andrei Hvostov. Sillamäe passioon

Astusin aastal 1988 Tartu Ülikooli. Peahoones kella all vastuvõetute nimekirja uurides leidsin ennast teiselt positsioonilt. Esimesel oli keegi Andrei Hvostov. See on ka loogiline, sest H on tähestikus enne, kui J (olin siis veel Jõks). Mõtlesin, et issakene, üks venelane on eestikeelsesse gruppi vastu võetud. Hiljem selgus, et polnud mingi venelane, täitsa eestlane oli. Selline suhe mul siis autoriga. Ega me ülikooli ajal suurt suhelnud, pealegi läksin ma varsti mehele ja hakkasin lapsi saama, nii et mõneks ajaks jäid õpingud sinnapaika. Aga seos raamatuga on küll: nimelt räägib autor sellest, mida see nimi endaga kaasa on toonud. Ehk siis kirjeldab mulle tuttavat (äärmiselt rumalat) reaktsiooni seda nime - või ükskõik millist võõrapärast nime -  kuuldes. Samuti analüüsib ta nimede mõju üleüldse. Jah, eks minulgi ole oma perekonnanimega seoses päris rumalaid lugusid ette tulnud, aga siin ei ole miskit tegemist rahvusliku eelarvamusega. Lihtsalt inimeste reaktsioonid on kohati väga tobedad ja arusaamatud. Eriti täiskasvanutel. Lastele võib ju andeks anda.

Teine seos raamatuga veel: kunagi kaheksakümnendate keskel kärutasime isaga suviti kaks-kolm korda nädalas Leningradi või Slantsõ turgude vahet. Ilusa rohelise Moskvitšiga, järelkärus oma kolmsada kilo kurke kaasas. Eks kuidagi pidi ju elama... Tee läks Sillamäelt läbi, aga mulle torkas silma see, et kõikide vasakule ja paremale viivate tänavate ees olid sissesõidukeeldu tähistavad märgid. Tundus kuidagi kummaline. Mingil ajal sain isalt teada, et see on kinnine linn. Seega muutus asi veel saladuslikumaks. Kusagilt mokaotsast poetati ka ebamäärane vihje aatomitööstusele, aga saladus jäi õhku rippuma ja lahendust ei olnud kusagilt võtta.

Nüüd siis paljastab autor tolleaegse Sillamäe olustikku nii ausalt, et kohati hakkab kohe valus. Ehmatav on see vaimne vägivald, mille foonil oleme üles kasvanud. Ilmselt ei olnud see siinkandis nii valusalt tunda, aga mõtlema paneb küll, et missuguse pitseri nõukogude viljastavad tingimused meile on jätnud. Igatahes väga palju äratundmisrõõmu või õieti -kurbust on siin küll.

See on elulooraamat ja samas ei ole ka. See on ajalooraamat ja samas ei ole ka. See on filosoofiline mõtisklus ja samas ei ole ka. See on kõike korraga. Ja see kõik paneb küsima, mis maa see on, kus me elame. Ja mis inimesed ned on, kes siin elavad?

Andrei Hvostove võiks Eestis rohkem olla. Sellised, kes kirjutaksid raamatuid, mis korraliku nätaka lagipähe annavad ja ummuksisse jooksnud mõtted lahti põrutavad. Et saaks neid siis edasi mõelda. Mina igatahes pärast selle raamatu lõpetamist magada ei saanud. Nii palju oli vaja mõelda.