Henning Mankell. Sammu võrra maas

Juhtus siis nii, et hakkasin seda raamatut lugema ja kohe tuli ka telekast Wallanderi vastav osa. Seega olin probleemi ees: tahtsin filmi vaadata küll, aga samas ei tahtnud jälle, et raamatu lõpp enne lugemist selgeks saaks. Sestap siis neelasin selle raamatu ühe ampsuga alla ja lõpetasin pool tundi enne filmi algust. See tähendas, et sisuliselt terve päeva olin kõigi jaoks peale kassi (kes magas mu kõhu peal) täiesti kättesaamatu. Tegelikult oli selline ahmimine asjatu, sest filmi ja raamatu lõpp on täiesti erinevad. Ei tahaks küll BBC tegijate kohta midagi paha öelda, aga raamatuga võrreldes on film ikka hale vari. Teisest küljest - filmitegijatel on omad piirangud (raha, aeg) peal, nii et kõike ei saagi ju nii teha nagu tahaks. Igal juhul ei juhtu midagi, kui alguses vaatad filmi ja pärast loed raamatut ka. Need on lihtsalt nii erinevad. 
Neile, kes on mõnda Mankell romaani lugenud, on asjad tuttavad. Stiil on sama, kaasakiskuv ja ohtlik. See tähendab, et raamatut ei saa käest ära panna. Samas on alati tuntav põhjamaine kargus ning iga raamat sisaldab omaette üllatust. Niisiis - see autor ei ammendu. Ikka tahaks mõnda järgmist lugu lugeda. Ja nii kole verine see ka ei ole, et hirmus hakkaks. Jah - ilmselt kui filmis oleksid näha kõik raamatus kirjeldatud koledad stseenid, siis nii tore ei oleks.
Tapetakse kolm noort inimest, kes peavad metsas kostüümipidu. Edasi tapetakse üks politseinik. Siit tekib seos nende kahe loo vahel. Ja siis tapetakse veel ja veel. Üks veider naine tuleb ka mängu. Ja Wallander on endaga väga hädas. Umbes sama palju infot leiab ka raamatu tagakaanelt.
Autor ütleb lõppsõnas, et suhtub lugupidavalt kõikidesse postitöötajatesse.
Ootamas on "Kaka ja kevad". :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja