Henning Mankell. Sammu võrra maas

Juhtus siis nii, et hakkasin seda raamatut lugema ja kohe tuli ka telekast Wallanderi vastav osa. Seega olin probleemi ees: tahtsin filmi vaadata küll, aga samas ei tahtnud jälle, et raamatu lõpp enne lugemist selgeks saaks. Sestap siis neelasin selle raamatu ühe ampsuga alla ja lõpetasin pool tundi enne filmi algust. See tähendas, et sisuliselt terve päeva olin kõigi jaoks peale kassi (kes magas mu kõhu peal) täiesti kättesaamatu. Tegelikult oli selline ahmimine asjatu, sest filmi ja raamatu lõpp on täiesti erinevad. Ei tahaks küll BBC tegijate kohta midagi paha öelda, aga raamatuga võrreldes on film ikka hale vari. Teisest küljest - filmitegijatel on omad piirangud (raha, aeg) peal, nii et kõike ei saagi ju nii teha nagu tahaks. Igal juhul ei juhtu midagi, kui alguses vaatad filmi ja pärast loed raamatut ka. Need on lihtsalt nii erinevad. 
Neile, kes on mõnda Mankell romaani lugenud, on asjad tuttavad. Stiil on sama, kaasakiskuv ja ohtlik. See tähendab, et raamatut ei saa käest ära panna. Samas on alati tuntav põhjamaine kargus ning iga raamat sisaldab omaette üllatust. Niisiis - see autor ei ammendu. Ikka tahaks mõnda järgmist lugu lugeda. Ja nii kole verine see ka ei ole, et hirmus hakkaks. Jah - ilmselt kui filmis oleksid näha kõik raamatus kirjeldatud koledad stseenid, siis nii tore ei oleks.
Tapetakse kolm noort inimest, kes peavad metsas kostüümipidu. Edasi tapetakse üks politseinik. Siit tekib seos nende kahe loo vahel. Ja siis tapetakse veel ja veel. Üks veider naine tuleb ka mängu. Ja Wallander on endaga väga hädas. Umbes sama palju infot leiab ka raamatu tagakaanelt.
Autor ütleb lõppsõnas, et suhtub lugupidavalt kõikidesse postitöötajatesse.
Ootamas on "Kaka ja kevad". :)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave