Ketlin Priilinn. Evelini lood

Ma ei mäleta, millal ma viimati lasteraamatuid lugesin. Vist siis, kui mu enda lapsed veel väikesed olid ja ma neile igal õhtul unejuttu ette lugesin. See toimus tõesti igal õhtul. Siis, kui ma seda ei teinud, hakkasid nad kohe protesteerima. Praegu on mul hea meel, et see just nii oli. Ma ei tea, kes seda kõike rohkem nautis, kas nemad või mina. Mina igatahes nautisin. Väga.

Eile siis kujunes nii, et pidin oma marjavarudega midagi ette võtma, leidsin pööningult ema vana aurutaja ja hakkasin mahla tilgutama. See on teadagi suhteliselt pikk ja igav tegu ja juurest ära minna ka ei saa. Siis mõtlesin, et paras on sinna kõrvale lasteraamatut lugeda. Üllatus-üllatus: mahl sai valmis, aga mina enam raamatut käest ära ei saanud. 

Lugu räägib kümneaastasest tüdrukust, kes kasvab suures peres ning kellel on rahalises mõttes üsna kitsas. Seetõttu peavad nad kolima väiksemasse korterisse ning lapsed peavad kooli vahetama. Raamatu esimene osa keskendubki Evelini kohanemisele uutes oludes. Teine osa räägib sellest, kuidas Evelin suvel tööle läheb. Ja mis kõik sellest saab. Väga mõnusalt ja südamlikult on need lood kirja pandud. Lugedes tabasin ennast mõttelt, kui palju on autor reaalselt tabanud kümneaastase vaatenurka. Ei kujuta ette, ma tõesti ei mäleta, mis mõtteid ma kümneselt mõtlesin. Aga selles olen ma kindel, et nii palju mul inimsuhetega mässamisele küll auru ei läinud kui Evelinil. Tegelikult ongi see ju suhteraamat. Ja paraku tuleb suurel määral mängu kiusamise teema ja kannatavad lapsed. Ja see, kuidas õiglust jalule seada. See pole sugugi lihtne. Ei tea, kas selles vanuses laste seas on tõesti nii palju kiusamist? Siis on ju küll kole laps olla. Lisaks sellele kirjeldab autor ilmselt elus endas väga palju esinevat olukorda, kus ema läheb teisele ringile, kolib uue mehe juurde ning võtab lapse kaasa. Et mida laps selle kõige juures tunda võib. 

Ja siis veel see riiete ja välimuse teema. Küllap see ongi kõvasti aktuaalsem kui nõukogude ajal, kui poest nagunii midagi saada ei olnud. Ja kui oli, siis olid kõikidel ühesugused riided seljas, sest muud ju osta ei olnud. 

Evelini emale ja isale võiks kangelase aunimetuse anda. Selles mõttes on see väga hea õpperaamat lapsevanematele. Olen lugenud paari tema raamatut veel. Täiskasvanutele. Selle kõige taustal arvan, et Priilinn on väga hea lastekirjanik. Just nimelt lastekirjanik.