Anna Gavalda. Lohutaja

  • Elus on palju asju, mida ei saa internetist alla laadida.
  • Internet on muutnud meie maailma pisikeseks buduaariks.
  • Inimesed, kes on su lähedal ja keda sa usaldad, võivad ootamatult sulle noa selga lüüa ja nautida seda, kui halvasti sul läheb.
Need on mõned raamatust leitud ivad, vabas vormis ümber sõnastatud.
Sain selle raamatu kaudse soovitusega kelleltki, keda ma ei tunne ja kes sai seda lugedes elamuse. Võtsin ja lugesin ega saanud aru, kuidas sellest on võimalik elamust saada. Nii igav oli. Pool raamatut. Ja siis läks lahti! Üks öö jäi pooleldi magamata. 
See raamat koosnebki justkui kahest eraldi loost, mida seovad mõned üksikud niidid. Ja kui seda igavat poolt ei oleks, siis ei oleks ka teisel poolel erilist mõtet. Niisiis kirjeldab autor ühe - tegelikult mitme - inimese elu. Igavat, raamidesse surutud, justkui eesmärgistatud (jälle karjäär!). Lihtsalt igapäevaelu, pealtnäha väga asjalikud asjatoimetused. Samas eksisteeriks justkui perekond, aga tegelikult seda ei ole. Inimesed lihtsalt ei suhtle omavahel. Peavad oluliseks ilus-olemist, glamuuri, edu. Hirmus on seda lugeda, sest paganama tihti asjad just nii käivadki. Kohutav ja lõputu rutiin. Ja siis hakkab peategelase minevik ootamatult lahti rulluma ning see on valus kõikidele asjaosalistele. Aga inimene ju ei muutugi enne, kui tal on nii valus, et teisiti ei saa.
Siit algab teine pool, mida võiks pidada "Bullerby laste" prantsuse versiooniks täiskasvanutele. See on elurõõmus, vaba, veidi metsik. Ja samas mõtestatud. Ja mitte miski ei ole selge. Päriselt ju ei ole ka. Erinevad liinid hakkavad tasapisi kokku jooksma. Ma usun, et kui see lõpuni lugeda, siis lööb see päris paljudel silmad plaksuga lahti. Ja selle taustal on hea tunda, et elan just seda elu, mida elan, ronin vette, kui tahan, söön metsmaasikaid, kui tahan. Ja kui ei taha, siis ei taha. Tagatipuks on mul järjest rohkem tunne, et peaks vist endale kanad võtma. Koduloomi on kuidagi vähe. Mis sellest, et kass ööpäevaringselt mul igal pool kaasas käib (isegi vetsus). Neid kaasaskäijaid võiks rohkemgi olla.
Siin on kõike - elu ja surma. Üleüldse on surm ennast viimasel ajal hakanud jälle järjest rohkem meenutama. See pole üldse paha, väga tervendav on.
Raamat näeb erakordselt ilus välja. Pildilt nii ilus ei paistagi. Ja Anna Gavaldat tutvustatakse tagakaanel kui kaasaegset prantsuse loetuimat kirjanikku.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave