Alice Sebold. Minu armsad luud
Vaata ka samanimelist filmi, seisab raamatukaanel. Mina lugesin vanemat trükki, siis seda seal ei olnud. Ja mina ütlen: ära vaata samanimelist filmi enne, kui oled raamatu läbi lugenud. Kui üldse vaatad. Minuga juhtus nii, et hakkasin raamatut lugema ja samal ajal tuli telekast ka vastav film. Vaatasin umbes pool filmi ära ja siis otsustasin, et ei taha teada, mis lõpus juhtub. Õigesti tegin, sest siis, kui raamat läbi, uurisin teadjamate käest, mis seal siis õieti oli. Lahja oli võrreldes raamatuga. Mõned magusad kohad olid ära jäänud. Seksistseenid, mis raamatus on täiesti olemas, samuti. Lisaks sellele on filmitegijad vaatajat säästnud ilgetest asjadest, nagu näiteks kadunud lapse küünarnukk, mille koer põllult koju tassib. Ja ahistaja tegevus on filmis praktiliselt vahele jäetud.
Jällegi on tegemist ulmeromaaniga. Kogu sisu seisneb selles, et surnud tüdruk jälgib teispoolsusest oma lähedaste ja sõprade tegemisi pärast oma surma. Seda, kuidas kaotusvalus perekond omavahel suheldud ei saa ning üksteisest lahku kasvab. Sellest, kuidas igaüks oma leinaga ise toime tulla üritab, omavahel aga asjast ei räägita. Küllap on see motiiv päris elust võetud.
Tegelikult võiks seda pidada käsiraamatuks leinajatele. Sellest, kuidas lõplikud asjad ei pruugi olla lõplikud ning sellest, mis siis juhtub, kui meie seast lahkunud inimesest lahti lasta ei osata, taheta või ei suudeta. Igatahes on siis päris palju mõtlemisainet igaühele, kes surmaga on kokku puutunud.
Aga see kättemaksu teema mulle ei meeldinud. Oleks võinud kuidagi teisiti olla. Ei pea ju olema nii, et pahad saavad alati karistuse.
Kommentaarid
Postita kommentaar