Alice Sebold. Minu armsad luud



Vaata ka samanimelist filmi, seisab raamatukaanel. Mina lugesin vanemat trükki, siis seda seal ei olnud. Ja mina ütlen: ära vaata samanimelist filmi enne, kui oled raamatu läbi lugenud. Kui üldse vaatad. Minuga juhtus nii, et hakkasin raamatut lugema ja samal ajal tuli telekast ka vastav film. Vaatasin umbes pool filmi ära ja siis otsustasin, et ei taha teada, mis lõpus juhtub. Õigesti tegin, sest siis, kui raamat läbi, uurisin teadjamate käest, mis seal siis õieti oli. Lahja oli võrreldes raamatuga. Mõned magusad kohad olid ära jäänud. Seksistseenid, mis raamatus on täiesti olemas, samuti. Lisaks sellele on filmitegijad vaatajat säästnud ilgetest asjadest, nagu näiteks kadunud lapse küünarnukk, mille koer põllult koju tassib. Ja ahistaja tegevus on filmis praktiliselt vahele jäetud.
Taevas on filmis samuti veider - niisugune liiga magus ja lääge. Raamatu taevas on normaalsem, seal oleks päris tore olla.
Jällegi on tegemist ulmeromaaniga. Kogu sisu seisneb selles, et surnud  tüdruk jälgib teispoolsusest oma lähedaste ja sõprade tegemisi pärast oma surma. Seda, kuidas kaotusvalus perekond omavahel suheldud ei saa ning üksteisest lahku kasvab. Sellest, kuidas igaüks oma leinaga ise toime tulla üritab, omavahel aga asjast ei räägita. Küllap on see motiiv päris elust võetud.
Tegelikult võiks seda pidada käsiraamatuks leinajatele. Sellest, kuidas lõplikud asjad ei pruugi olla lõplikud ning sellest, mis siis juhtub, kui meie seast lahkunud inimesest lahti lasta ei osata, taheta või ei suudeta. Igatahes on siis päris palju mõtlemisainet igaühele, kes surmaga on kokku puutunud. 
Aga see kättemaksu teema mulle ei meeldinud. Oleks võinud kuidagi teisiti olla. Ei pea ju olema nii, et pahad saavad alati karistuse.







Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave