21 juuli 2012

Kaja Kahu. Minu Guatemala

Raamat näeb nii tore ja värviline välja, et kohe kutsub lugema. Ka sabas olevate fotode seas on pilte indiaani rahvuslikest kangastest ja neid vaadates tunned, et kangal olev vikerkaar tahab sind lihtsalt alla neelata - nii lummavad on need kirevad värvid. 
Raamatud on ikka toredad küll: üleeile käisin Islandil, täna juba Guatemalas. Tegelikult on Pertoneprindi ees küll põhjust müts maha võtta, sest niivõrd mõnusaid ja samas silmaringi laiendavaid raamatuid annab otsida. Loomulikult võib ju ka Lonely Planeti reisiraamatuid lugeda, aga vaevalt et need kohalikust elust seestpoolt vaadatuna niisugust pilti annavad.
Olen alati imetlenud neid eestlasi, kes on valmis kolima tundmatule maale tundmatu rahva ja kultuuri sekka ning seal pikemat aega elanud. Eriti veel neid, kes teevad seda koos lastega. Lugedes tabasin ennast korraks mõttelt, missuguse suurepärase sallivuse, kohanemise, keelte- ja muidu kooli need lapsed saavad ning missugused toredad inimesed nendest kasvavad. Aga üks asi on seljakott selga visata, tundmatus (või pooltundmatus) suunas lennukipilet osta, kohapeale sõita ja vaadata, mis saab (olen minagi seda teinud), aga teine asi on kolida riiki, mis asub teises maailma otsas ja millest sa suurt midagi ei tea. Igal juhul ei tule selliselt kasvatatud lapsed eestlusele tervikuna kindlasti kahjuks - pigem vürtsitavad meie ikka veel (!) sumbunud mõtteviisi avatusega.
Et Guatemalast siis ka. Kuna lugesin seda kohe pärast Islandi-raamatut, siis paratamatult hakkasin võrdlema. Mitte seda, et kumb on parem, vaid lihtsalt sarnasusi ja erinevusi. Kummaline küll, aga sarnasusi on küllaga. Vulkaaniline piirkond näiteks. Üsna palju on mõlemas raamatus räägitud ilmast (mis on muidugi sisult täitsa erinev jutt). Toredad, lahked, avatud inimesed. Eestlaste külaskäigud kui eriline sündmus, mis annab põhjust maal pikemaid ringreise teha. Kohati läbimatud teed. Nii et sarnasusi annab leida küll. Küllap sõltub see autori lähenemisnurgast ja sellest, mis kõige rohkem igapäevaelu puudutab.
See ilmade kirjeldus tegi ikka veidi kadedaks küll. Eriti tänavusel suvel. Kui sul ikka sõltumata sellest, kas on suvi või talv, on päeval stabiilselt pluss 25 ja öösel pluss 15, siis mis nii viga elada. Ei ole vaja ei kütet ega jahutust. Liiatigi olen ma alati arvanud, et vihmaperioodil sajab kuude kaupa lakkamatult, nüüd tuleb välja, et sadu on kolme-nelja päeva tagant pärastlõunal umbes kaks tundi korraga. Võimas vihmaperiood küll...
Mõneti võõrastav ja täitsa teistsugune oli lugeda sealsest ühiskondlikust kihistumisest. Nojah, tegelikult on ju ka meil see olemas, aga siiski varjatud kujul ning majandusliku olukorra ja ühiskondliku positsiooni baasil. Seal aga on see täiesti avalik ning tugineb peamiselt, väikeste eranditega, päritolule. Nii et kui oled maiade järeltulija lapsena sündinud, siis pole midagi teha, tuleb olukorraga leppida. Ja kui oled Suur Valge Naine, siis tulebki lakkamatult ihukaitsjaga ringi käia, sest kõik arvavad, et oled päratult rikas. 
Turvameestele, nende käitumisele ja kommetele on pühendatud suur osa raamatust. Seevastu kirjeldatud olukorra põhjusele ehk siis kuritegevusele ainult üks tilluke peatükikene. See tundub ikka hirmus küll. Samas - kunagi ülikoolis sai õpitud Ladina-Ameerika lähiajalugu. Ega ma sellest suurt rohkem ei mäleta, kui et enamikes riikides olid iga aasta järel riigipöörded ja diktaatorid muudkui vahetusid ning toimus ohjeldamatu kõmmutamine. Ja et kõik need diktaatorid tuli nimepidi ilusti pähe õppida koos riigi ja valitsemisajaga. Ja see tundus ületamatult raske. Kui selle taustal vaadata, siis ei ole röövide, tapmiste ja muidu madistamiste kirjeldus siin teab mis üllatav.
Autor on suutnud välja võluda hindamatu peatüki: selle, kus ta kirjeldab oma haigust. Mind on alati huvitanud erinevate riikide arstiabi olukord, mis sellest, et ma eriline meditsiinsõber ei ole. Ja siin on autor kirjeldanud seda, mis temaga erinevate arstide juures toimus...
Autor kirjutab kõike soojalt, heatahtlikult, virisemata. Nii ongi hea. Alati on häid ja pahasid asju, meie peame tegema valiku, kumbadele rohkem pühenduda. Head jätavad meid ennast palju tervemaks, pahad aga lõhuvad ära. Tükkideks. Pean tunnistama, et mulle meenub üks ammu loetud meie-raamat, kus oli väga-väga palju virinat sees. Ma ei tea, kas sellisest vaatenurgast kirjutatud raamatuid üldse tasuks avaldada. Õnneks olin seal kirjeldatud riigis käinud, nii et miskit aimu mul sealsest olukorrast oli ka. Minu meelest oli seal väga tore.
See raamat siin on üdini positiivne. Isegi maavärinad, püssimehed ja karm loodus on kujutatud positiivses võtmes. Et siis teeme oma tuju lugemise abil heaks...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar