29 oktoober 2012

Janka Lee Leis. Vihmasaatjad

Laias laastus on olemas kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda huvitab elamine nii, nagu üldine trend ette näeb. Sellise elu juurde kuuluvad hea töökoht ja ühiskondlik positsioon, väliselt normaalne paarisuhe, aktsepteeritav eluase, soovitatavalt maja linna lähendal. Hea oleks, kui lapsed käiksid eliitkoolis ja majas oleks ka vähemalt üks puhtatõuline koer. Loomulikult peavad riided olema vastavast hinnaklassist ja auto ei tohi olla vana. Näib, et sedasorti inimesed suudavad ennast identifitseerida ainult asjade, positsiooni ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui see kõik kokku kukub, on probleeme iseenda leidmisega. Sellised inimesed on väliselt õnnelikud, sest nad on ühiskondlikult aktsepteeritud. Mis sellest, et selle elu juurde kuulub tihtipeale regulaarne psühhiaatri külastamine ja igapäevased antidepressandid.
Veel on olemas inimesi, kes saavad endaga hästi läbi ilma, et nad peaksid enda väärtust ühiskonna silmis tõestama. Nad valivad oma elustiili ise ning ei lase ennast ühiskondlikest mallidest mõjutada. Loomulikult on ka neil tutvusringkond, kuid see on veidi teistsugune. Nad ajavad oma asja ega pööra suurt tähelepanu sellele, mis on trendikas. 
Kindlasti ei taha ma karjääriinimestele selle jutuga liiga teha. Usun, et on olemas ka vahepealne variant: inimesed, kes elavad "trendikalt" ja ei kaota seejuures iseennast. Ja "luuserid", kes ei leia iseennast kunagi üles.
See raamat räägib sellest, kuidas inimesed, kes peavad normaalseks esimest elutiili, peavad ühtäkki sellest loobuma. See tähendab, et neil on kaks võimalust: kas uuele rongile hüpata või leida iseennast üles ning hakata elama teistsugust elu. Üks raamatu kahest peategelasest on just niisuguse valiku ees. Kuna aga kõikide rongide uksed on tema jaoks suletud, siis ühel hetkel ta loobub. See on valus ja vastik ja paha. Aga ainult pealiskaudsel lähenemisel. Olude sunnil vahetab ta esimese elustiili teise vastu. Ja on õnnelik ning pikemalt distantsilt vaadates saab aru, kui jabur ja tühine oli eelmine elu. Niisiis - iga paha asi on millekski hea.
Lisaks sellele on väga palju juttu suhetest. Autor ütleb, et see on raamat hoolimatusest. Üks kõrvaltegelastest käitub oma suhtega just nimelt hoolimatult: ta ei räägi. Aga eks see ole laias laastus teada, et mehed üldiselt kardavad suhetest rääkida (sugugi mitte kõik mehed!). Lihtsam on vältida ja põgeneda ning tülikast üliemotsionaalsest kaaslannas lahti saada. Ma ei nimetakski seda hoolimatuseks, vaid emotsionaalseks küündimatuseks. Lisanduvad veel niisama kirehoos sõlmitud kolmiksuhted, mis lõpuks nii käest ära lähevad, et inimesed enam ise ka aru ei saa, mida nad tegelikult tahavad.
See on raamat väärtustest. Autor toob lugeja ette väga mustvalge pildi väärustest kaasaegses Eesti ühiskonnas. Pisut võimendatud esitus avab ehk nii mõnegi silmad ja paneb iseenda elu põhjalikumalt analüüsima.
Kui ma oleksin kirjanik, siis tahaksin, et minu raamatud näeksid välja sama ilusad ja kvaliteetsed nagu see siin.

26 oktoober 2012

Robert Mawson. Laatsaruslaps

Jälle läksin ja võtsin riiulist suvalise raamatu ning ei kahetse. Miks mul küll Bingo lotos samamoodi ei vea?

"Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”" (Jh 11,38-44)

See raamat ei räägi Piiblist. Aga ikkagi kopeerisin siia Laastsaruse surnuist ülesäratamise loo, sest omamoodi on tegemist selle  kaasaegse versiooniga. Usun, et Piiblit lugedes näib see lugu enamikule meist väga kauge ja ebausutav. Aga loetud raamat toob selle väga lähedale. Väike poiss, kelle perekond on äsja purunenud, peab kooli viima oma õe ja tema sõbranna. Õnnetul kombel jäävad tüdrukud tema silme all bussi alla. Üks tüdrukutest sureb, teine langeb sügavale koomasse. Tema perekond ja arstid üritavad last päästa, kuid tüdruku seisund ei parane. Poiss ise vaevleb sügava süütunde käes ning hakkab maailma hoopis teistmoodi tajuma. See lugu toimub Inglismaal. Samal ajal Ameerikas hakkab tegutsema üks naisarst, kes avab erakliiniku laste koomast väljatoomiseks. Selleks kasutab ta lisaks tunnustatud meditsiinile alternatiivseid võtteid ning eksperimenteerib oma patsientidega. Loomulikult läheb ta tõsisesse vastuollu seadustega ning saab kaela hulgaliselt pahandusi. Ülalkirjeldatud perekond kuuleb sellest kliinikust ning otsustab seda viimase võimalusena kasutada...
Raamat tõstatab üles elu ja surma piirid ning muudab need tavamõtlemisega võrreldes väga häguseks. Loomulikult jäävad alles kliinilise ja bioloogilise surma mõisted, kuid need paiskuvad pea peale. Lisaks veel teadvuse ja teadvusetuse käsitlus. Näiteks küsimus, kas inimene, kes ärkvel olles unistab, on teadvusel. Kui ei, siis on suur osa meist tõenäoliselt märkimisväärse aja oma elust teadvuseta. 
Samuti on jätkuvalt aktuaalne eutanaasia küsimus. Lihtsalt võttes on tegemist halastussurmaga, kuid kui patsient ise selles kaasa rääkida ei saa, siis kus on piir, millal seda teostada võib? Ja milliste meetoditega? Kas lihtlabane juhtmete ja hingamisaparaadi eemaldamine on käsitletav eutanaasiana? Ja millal saabub piir, millest alates võib öelda, et see vähendab patsiendi piina? Kes üldse tajub seda, kas patsient piinleb või mitte? Ja kas vegetatiivne olek on ikka tegelikult nii vegetatiivne, kui arvatakse? Nii palju küsimusi.
Lisaks probleem sellest, kumb on ülim: kas seadus või inimlikkus. Ja kas inimesel on õigus otsustada asjade üle, millest ta aru ei saa. 
Raamat räägib tõsistest asjadest lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles ning paneb taas mõtlema teemadel, mida me igapäevaelus tõrjume, kuid mille üle oleks aeg-ajalt mõistlik arutleda. Lihtsalt selleks, et mõista iseenda ja teiste elu väärtust.
Autor mängib fantaasia ja reaalsuse piiril. Nii et päris tõsielulisena seda raamatut võtta ei saa. Ja lõpus muutub kogu sündmustik pigem põnevusromaani sarnaseks. See mulle tegelikult ei meeldi, oleksin tahtnud näha sedasama tõsisust kuni lõpuni, ilma seikluste ja vägivallata. Aga ikkagi tasub lõpuni lugeda.

Liza Marklund. Nobeli testament

Kunagi suvel sattusin ajakirjandusest lugema uute raamatute tutvustust. See raamat oli ka seal. Ning kirjas oli, et Rootsi kriminull on üks selle riigi kvaiteedimärke. Niisiis võtsingi ette ja lugesin selle läbi. Kuna olen tänaseks päris palju Mankelli romaane läbi lugenud, siis paratamatult tiksus kusagil kuklas väike võrdlusmoment. Aga nii ei tohi olla. Kirjanikud on erinevad ja igaüks kirjutab omamoodi.
Raamatu peategelane on ajakirjanik Annika Bengtzon, kes satub kogemata pealt nägema avalikku tellitud mõrva Nobeli preemiate väljajagamise galal. Paratamatult toob see endaga kaasa sekeldusi politseiga ning avaldamiskeelu ajakirjanduses. Viimane halvab täielikult naise igapäevase töö. Kuna ta teab asju, millest ei tohi rääkida, siis hakkavad ka kolleegid temast eemale hoidma ning naise elu paiskub pea peale. Lisaks probleemid perekonnas, suhted naabritega uues elukohas ja muud pahandused. 
Tegemist on pesuehtsa põnevusromaaniga, mille alguses hakkab pinge tasakesi kerima, kasvab õige aeglaselt ning muutub lõpuks tõeliseks mölluks. Selles mõttes on seda hea lugeda, et ta ei neela sind alla, seda saab üsna lihtsalt käest ära panna, et igapäevatoimetusi teha ja pärastpoole edasi lugeda (Mankell raamatutega küll nii ei ole). Raamatu "rosinad" on väikesed sissepikitud lõigud Alfred Nobeli elust ja suhetest. Kui autori järelsõna usaldada, siis peaks seal toodud faktid olema ajalooliselt tõepärased. Ning sellele, kes keda tapab või taga ajab, annab see raamatule sootuks teise mõõtme ja paneb mõtlema, kuidas oma aja jõukas geenius tegelikult maailmas nii üksi oli. Ta ise kirjutab: kui ma suren, ei leina mind peale koera mitte keegi. Tema lähedale tikuvad naised, kes on huvitatud igakuisest kopsakast "toetusest", et luksuslikku elu nautida. Tuleb natuke nagu tuttav ette, kui mõelda majandusbuumi aegsele "suitsukanade" elustiilile. Pärast Nobeli surma peetakse testamendis mainitud miljoneid väheks ning üritatakse ikka juurde kaubelda. Raha on alati inimesi lolliks ajanud.
Otsapidi fantaasiamaailma ulatuv kirjeldus erinevatest teadlastest, nende tegemistest ja omavahelistest suhetest paneb samuti mõtlema, kas konkurents teadusmaailmas tõepoolest nii karm on. Ning kas seal kasutataksegi raamatus kirjeldatud räpaseid võtteid selleks, et suuri rahasid endale saada ja konkurendid kõrvaldada. Arvan, et siiski mitte, sellega on autor ehk päris korralikult liialdanud.
Mingis mõttes meenutab see raamat mulle Dan Browni: teadus ja ajalugu omavahel põimunud, lisatud paras annus häda ja õnnetust, kasuahnust ning inimlikku tigedust. Brownil lisandub veel ka müstikamoment, mis antud loos kõrvale jääb.
Aga iseenesest on see hea raamat ajaviiteks, kui pea on päevastest toimetustest väsinud ning midagi tõsist enam lugeda ei viitsi.

20 oktoober 2012

Madeleine Thien. Armastatud ja kardetud

Raamat, mis on täis sügavat kurbust. Niisugust, mis ulatub üdini ja ei lase sinust lahti. Paar nädalat tagasi ei oleks ma suutnud seda lugeda, sest kurbust oli selletagi piisavalt. Nüüd on asjalood teisiti ning kurva raamatuga on tekkinud omamoodi tasakaal.
Küllalt on räägitud sellest, missuguseid koledusi on korda saadetud lähiajaloos. Ilmselt teavad kõik üht-teist Vietnami sõjast. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, kuidas tublid ameerika poisid seal kangelasteks said ja pärast kogu elu kannatasid. Vähem on räägitud aga sellest, mis juhtus seitsmekümnendatel Kambodžas. Tegevus toimub tegelikult paralleelselt Kagu-Aasias ja Kanadas. Peategelane, kelle tegelikku nime me teada ei saagi, on õnnekombel põgenenud Kanadasse ja seal uue elu leidnud. Paralleelselt tema eneseotsingutega põimuvad mälestused lapsena läbi elatud õudustest. Sellest, mida punased khmeerid tema, ta perekonna ja rahvaga tegid. See on niivõrd kõikehõlmav terror, et eelmises raamatus loetud stalinlik režiim näib selle kõrval lapsemäng. Kummaline on, kuidas võim hakkab omaenda rahvast sööma. Lihtsalt, järjekindlalt hävitatakse perekonnad, kistakse nad lahku, näljutatakse surnuks... Perekond ei ole selle maailmas mingi väärtus. Isegi üksikisik on mõttetu mutrike, eriti täiskasvanu, kelle puhul on oht, et ta iseseisvalt mõtleb. Kambodža režiimi iseärasus oligi selles, et see soosis lapsi. Mitte et see oleks pakkunud õnnelikku lapsepõlve, vaid ta koolitas väikestest poistest professionaalsed tapjad, kes millegi ees tagasi ei kohkunud.
Kambodža uskumuste kohaselt sünnib iga inimene mitme eluga. See raamat räägib sellest, kuidas need elud tasapisi kaovad ning inimesed peavad edasi elama sellega, mis neile on järele jäänud. Seetõttu on see üsnagi raske lugemisvara, sest enamik inimesi on siin mitme nimega. Samuti hüppab autor ajas ja kohas edasi-tagasi, mis teeb lugemise veelgi pingelisemaks. Aga samamoodi on ju hakitud ka nende inimeste elud, kellest raamatus juttu.
Tõlkija soovitab raamatut lugeda mitu korda. Olen sellega nõus, sest tegemist on nii mitmekihilise ja nüansirikka looga, et esimesel lugemisel ei pruugi kõike tabada.

16 oktoober 2012

Tom Rob Smith. 44. laps

Raamatul ja raamatul on suur erinevus. Kui eelmine oli puhas-puhas, siis see on räpane-räpane, sest tegevus toimub stalinistlikul Venemaal. Ülimalt kaasakiskuv süžee on läbi imbunud poliitilisest terrorist ja perverssetest apoliitilistest kuritegudest. Ja neist siin raamatus puudust ei tule. Kirjanik toob välja vastuolu totaalse süsteemi ja inimlikkuse vahel.
Peategelane on julgeolekuteenistuse töötaja, kelle põhiülesandeks - ei mingit üllatust - on võimalike poliitiliste vaenlaste tuvastamine ja hävitamine. Kuni hetkeni, kui tuleb paljastada tema enda naine. Siit küsimus: kui kaugele on võimeline minema üksik mutrike totalitarismi masinavärgis? Ja selle kõigega paralleelselt pannakse Venemaa erinevates paikades toime eriti räigeid lapsemõrvu, millest ametlik süsteem vaikib. Siin lähebki peategelane vastuollu ametliku süsteemiga ning saab ise põlualuseks. Kogu järgnev sündmustik on kirjutatud nii kaasakiskuvalt, et lugemisel kaob igasugune ajataju. Nii juhtuski, et ühel päeval pidin minema tööle praktiliselt magamatuna, sest lugemine venis väga hilistesse öötundidesse. Taas pean tunnistama, et mulle meeldivad seiklus- ja kriminaalromaanid, seda juba lapseeast saadik. Mäletan, kuidas toona sai loetud seiklusjutte maalt ja merelt ning ka poolmagamatuna koolis käidud. Nii et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. 
Viimasel ajal olen lugenud peamiselt põhjamaiseid kriminaalromaane. See siin on hoopis teises stiilis ning pakub meeldivat vaheldust. Huvitav kooslus: inglise kirjanik, kelle raamatu sündmused toimuvad Venemaal. Kohati on süsteemi kirjeldus niivõrd jõhker, et paneb kahtlema, kas sellega mitte liiale ei ole mindud. Kes seda nüüd kinni oskab võtta, kuidas seal Venemaal tegelikult oli...
Raamatu lõpus on üllatus. Suur üllatus. Nii et tasub sellest terrorist ennast läbi närida, et aru saada, millest tegelikult jutt käib.

12 oktoober 2012

Alessandro Baricco. Siid

On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline. 
Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.
 See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidugi) nurka panna ning sellel istudes lugeda. Just niisugune on see raamat ka seestpoolt. Viimasel ajal juhtuvad mu kätte raamatud, mille peategelaste elufilosoofia võib saja-aastase vanamehe ema sõnadega kokku võtta :"On nagu on ja tuleb mis tuleb". See siin on veel palju mitmetahulisem: ta räägib kultuuride kokkupõrkest ja naiselikust kavalusest. Seetõttu arvangi, et peategelane ei ole tegelikult peategelane. Selleks on hoopis tema naine, kellest on väga vähe juttu, aga kes toimuvat otsustavalt mõjutab. 
Kui maailmas leidub üks raamat, mille sisu ja vorm on ideaalses harmoonias, siis on see just "Siid". See räägib millestki õhulisest, hinnalisest ja peaaegu olematust. Ja teeb seda õhuliselt, hinnaliselt ja äärmiselt minimalistlikult (peaaegu olematult).

09 oktoober 2012

Henning Mankell. Tulemüür

See on puhas juhus, et lõpetan Mankelli "Tulemüüri" samal päeval, kui Youtubes avaldatakse küberrünnakuähvardus Eesti riigile. Paneb kohe naeratama. Mitte reaalne küberrünnakuoht, vaid see, kuidas asjad mõnikord omavahel nii veidralt kokku jooksevad.
Seekord juhtus siis nii, et vaatasin kunagi telest selle raamatu põhjal tehtud filmijupi ära. Seetõttu oli alguses väga raske lugeda. Justkui ei olnudki enam niisugust tõmmet nagu tavaliselt põnevusromaane lugedes. Ometigi on ju laialt teada, et tunni-pooleteisene teleformaat on raamatu hall vari. Nii ka seekord. Telesarja vaatamine ei anna erilist aimu sellest, mis raamatus juhtub. Ehk siis nagu ütles Mart Juur "Kirjandusministeeriumis" (see on üks väheseid köitvaid saateid meie telemaastikul, kahju ainult et vaid kord kuus): talle ei meeldi see pensionieelikust Urmas Paeti koopia, kes Wallanderina esineb. Ma nii karmilt ei ütleks, aga Raamatu-Wallanderi kujutan endale küll hoopis teistsugusena ette.
Mankell on Mankell. Ühtaegu põhjamaiselt karge ja rahulik, samas aga köitev. Ei oskagi öelda, kuidas need kaks asja kokku sobivad, aga nii see just on.  Ja Wallander on Wallander. Ühtaegu depressiivne ja saamatu, aga samas geniaalse vaistuga. Selles raamatus ehk rohkem inimlik kui teistes. Eriti meeldivad mulle viimased kümmekond lehekülge, kus saladus on lahendatud ning kirjeldatakse peategelase igapäevaelu. See rahustab lugeja lõpuks maha.
Jõuan siis ringiga algusesse tagasi: raamat räägib sellest, kuivõrd haavatavaks on maailma muutnud infotehnoloogia areng. Loomulikult mängib autor fantaasia piirimail, aga mõtlemisainet siin jätkub. Eriti kui arvestada asjaolu, et kirjutatud on see 1998, aga aeg on vahepeal edasi läinud. Ja need mõttemängud, mida Mankell mängib, on tänaseks osaliselt teoks saanud.

05 oktoober 2012

John Irving. Siidrimaja reeglid

Kui nüüd jutujätkuks eelmisele sissekandele rääkida edetabelitest, siis Irving on kindlasti minu lemmikkirjanike esiviisikus. Niisiis on tema nimi raamatukaanel kindel kvaliteedigarantii. Ka see raamat ei lükanud minu senist seisukohta ümber, pigem kinnitas.
See on hämmastav, kuidas üks kirjanik suudab luua nii mitmekihilist teost, milles peituva huumori varjus lahatakse ülimalt sügavaid kõlbelisi probleeme. Ja sama hämmastav on, et kogu see nüansirikkus ei ole tõlkes kaduma läinud. 
Loo süžee hargneb samaaegselt mitmes paigas ja kirjanik läheb sujuvalt, lausa märkamatult, ühest paigast teise üle. See nõuab lugejalt tähelepanelikkust, sest kui mõtte uitama lased ja paarist reast silmadega lihtsalt üle jooksed, siis enam ei saagi aru, mis värk on. (siit personaalne vastus Martale: EI, MA EI LOE RAAMATUID DIAGONAALIS, MA RONIN SINNA ÜLENI SISSE.). Tegelikult olid antud juhul üleni sisse ronimisega väikesed raskused, sest olen jätkuvalt harjunud lugema, kass kõhu peal, aga tema on ju nüüd juba kolm nädalat Suurte Isiksustega Kasside Maailmas ja loeb seal kõik raamatud läbi. Nii et midagi on lihtsalt puudu...
Pealkiri ütleb kõik. Juttu on reeglitest nii kitsamas kui üldisemas tähenduses. Kas on olemas universaalseid reegleid, mis kehtivad igal pool ja kõigile? Kas leidub olukordi, kus näiliselt üdini positiivne reegel muutub negatiivseks ning hakkab inimelusid hävitama? Milleks tehakse reegleid, mida on vaja lihtsalt reeglite pärast, aga mida keegi nagunii ei täida? Kas reeglite looja peab nendest ka ise kinni pidama? Kas lastekodus omandatud reeglitega on võimalik vabas maailmas hakkama saada? Nii palju küsimusi.
Ja sellise virrvarri taustal lahatakse tegelikult abordi eetilisuse küsimust. Tegevus toimub ajal, kus Ühendriikides on abort keelatud. Naised, kes on soovimatu raseduse ja rongaisadega hädas, ei oska olukorraga midagi peale hakata. Loomulikult leidub sellises ühiskonnas küllaga nurgataguseid, kus probleem lahendada, kuid see saab paljudele naistele saatuslikuks. Ja nii  kerkibki üles küsimus, kas hea reegel ikka on hea, kui see tapab inimesi. Ja kumb reegel on parem: kas see, mis tapab korraga kaks inimest või see, mis tapab ühe? Ja kas abort üldse on tapmine, sest keegi ei suuda tõestada, et lootel on hing... Niisugused probleemid siis. Ja selle kõige juures on üpris võikad günekoloogiliste protsesside kirjeldused. 
Loo alguse tegevus toimub lastekodus, kus naised käivad salaja sünnitamas ja annavad oma lapsed siis sealsamas ära. Lapsi selles lastekodus jätkub. Mingist hetkest alates saab lastekodu arst aru, et naised on valiku ees: kas loobuda lapsest (pean silmas aborti) või sünnitada orb. Rohkem valikuid ei ole. Ja mõlemat meie mõistes halba valikut nimetab doktor Jumala tööks, ehkki ta ise ei ole usklik.
Lisandub veel siidrimaja suhetepundar, nii et lõpuks ei saa inimesed ise ka enam aru, kes on kelle mees, sõber, poeg... Kõlab nagu Ladina-Ameerika seebikas, aga ei ole. Palju sügavam ja tõsisem on.
Raamat on paks nagu telliskivi. Sellesse mahub ära peaaegu kogu maailm. Asi mul siis sinna sisse pugeda on, maailmaga võrreldes olen ma ju ikkagi väike.