29 oktoober 2012

Janka Lee Leis. Vihmasaatjad

Laias laastus on olemas kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda huvitab elamine nii, nagu üldine trend ette näeb. Sellise elu juurde kuuluvad hea töökoht ja ühiskondlik positsioon, väliselt normaalne paarisuhe, aktsepteeritav eluase, soovitatavalt maja linna lähendal. Hea oleks, kui lapsed käiksid eliitkoolis ja majas oleks ka vähemalt üks puhtatõuline koer. Loomulikult peavad riided olema vastavast hinnaklassist ja auto ei tohi olla vana. Näib, et sedasorti inimesed suudavad ennast identifitseerida ainult asjade, positsiooni ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui see kõik kokku kukub, on probleeme iseenda leidmisega. Sellised inimesed on väliselt õnnelikud, sest nad on ühiskondlikult aktsepteeritud. Mis sellest, et selle elu juurde kuulub tihtipeale regulaarne psühhiaatri külastamine ja igapäevased antidepressandid.
Veel on olemas inimesi, kes saavad endaga hästi läbi ilma, et nad peaksid enda väärtust ühiskonna silmis tõestama. Nad valivad oma elustiili ise ning ei lase ennast ühiskondlikest mallidest mõjutada. Loomulikult on ka neil tutvusringkond, kuid see on veidi teistsugune. Nad ajavad oma asja ega pööra suurt tähelepanu sellele, mis on trendikas. 
Kindlasti ei taha ma karjääriinimestele selle jutuga liiga teha. Usun, et on olemas ka vahepealne variant: inimesed, kes elavad "trendikalt" ja ei kaota seejuures iseennast. Ja "luuserid", kes ei leia iseennast kunagi üles.
See raamat räägib sellest, kuidas inimesed, kes peavad normaalseks esimest elutiili, peavad ühtäkki sellest loobuma. See tähendab, et neil on kaks võimalust: kas uuele rongile hüpata või leida iseennast üles ning hakata elama teistsugust elu. Üks raamatu kahest peategelasest on just niisuguse valiku ees. Kuna aga kõikide rongide uksed on tema jaoks suletud, siis ühel hetkel ta loobub. See on valus ja vastik ja paha. Aga ainult pealiskaudsel lähenemisel. Olude sunnil vahetab ta esimese elustiili teise vastu. Ja on õnnelik ning pikemalt distantsilt vaadates saab aru, kui jabur ja tühine oli eelmine elu. Niisiis - iga paha asi on millekski hea.
Lisaks sellele on väga palju juttu suhetest. Autor ütleb, et see on raamat hoolimatusest. Üks kõrvaltegelastest käitub oma suhtega just nimelt hoolimatult: ta ei räägi. Aga eks see ole laias laastus teada, et mehed üldiselt kardavad suhetest rääkida (sugugi mitte kõik mehed!). Lihtsam on vältida ja põgeneda ning tülikast üliemotsionaalsest kaaslannas lahti saada. Ma ei nimetakski seda hoolimatuseks, vaid emotsionaalseks küündimatuseks. Lisanduvad veel niisama kirehoos sõlmitud kolmiksuhted, mis lõpuks nii käest ära lähevad, et inimesed enam ise ka aru ei saa, mida nad tegelikult tahavad.
See on raamat väärtustest. Autor toob lugeja ette väga mustvalge pildi väärustest kaasaegses Eesti ühiskonnas. Pisut võimendatud esitus avab ehk nii mõnegi silmad ja paneb iseenda elu põhjalikumalt analüüsima.
Kui ma oleksin kirjanik, siis tahaksin, et minu raamatud näeksid välja sama ilusad ja kvaliteetsed nagu see siin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar