Alessandro Baricco. Siid

On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline. 

Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.

 See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidugi) nurka panna ning sellel istudes lugeda. Just niisugune on see raamat ka seestpoolt. Viimasel ajal juhtuvad mu kätte raamatud, mille peategelaste elufilosoofia võib saja-aastase vanamehe ema sõnadega kokku võtta :"On nagu on ja tuleb mis tuleb". See siin on veel palju mitmetahulisem: ta räägib kultuuride kokkupõrkest ja naiselikust kavalusest. Seetõttu arvangi, et peategelane ei ole tegelikult peategelane. Selleks on hoopis tema naine, kellest on väga vähe juttu, aga kes toimuvat otsustavalt mõjutab. 

Kui maailmas leidub üks raamat, mille sisu ja vorm on ideaalses harmoonias, siis on see just "Siid". See räägib millestki õhulisest, hinnalisest ja peaaegu olematust. Ja teeb seda õhuliselt, hinnaliselt ja äärmiselt minimalistlikult (peaaegu olematult).