Alessandro Baricco. Siid

On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline. 
Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.
 See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidugi) nurka panna ning sellel istudes lugeda. Just niisugune on see raamat ka seestpoolt. Viimasel ajal juhtuvad mu kätte raamatud, mille peategelaste elufilosoofia võib saja-aastase vanamehe ema sõnadega kokku võtta :"On nagu on ja tuleb mis tuleb". See siin on veel palju mitmetahulisem: ta räägib kultuuride kokkupõrkest ja naiselikust kavalusest. Seetõttu arvangi, et peategelane ei ole tegelikult peategelane. Selleks on hoopis tema naine, kellest on väga vähe juttu, aga kes toimuvat otsustavalt mõjutab. 
Kui maailmas leidub üks raamat, mille sisu ja vorm on ideaalses harmoonias, siis on see just "Siid". See räägib millestki õhulisest, hinnalisest ja peaaegu olematust. Ja teeb seda õhuliselt, hinnaliselt ja äärmiselt minimalistlikult (peaaegu olematult).

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave