Henning Mankell. Tulemüür

See on puhas juhus, et lõpetan Mankelli "Tulemüüri" samal päeval, kui Youtubes avaldatakse küberrünnakuähvardus Eesti riigile. Paneb kohe naeratama. Mitte reaalne küberrünnakuoht, vaid see, kuidas asjad mõnikord omavahel nii veidralt kokku jooksevad.

Seekord juhtus siis nii, et vaatasin kunagi telest selle raamatu põhjal tehtud filmijupi ära. Seetõttu oli alguses väga raske lugeda. Justkui ei olnudki enam niisugust tõmmet nagu tavaliselt põnevusromaane lugedes. Ometigi on ju laialt teada, et tunni-pooleteisene teleformaat on raamatu hall vari. Nii ka seekord. Telesarja vaatamine ei anna erilist aimu sellest, mis raamatus juhtub. Ehk siis nagu ütles Mart Juur "Kirjandusministeeriumis" (see on üks väheseid köitvaid saateid meie telemaastikul, kahju ainult et vaid kord kuus): talle ei meeldi see pensionieelikust Urmas Paeti koopia, kes Wallanderina esineb. Ma nii karmilt ei ütleks, aga Raamatu-Wallanderi kujutan endale küll hoopis teistsugusena ette.

Mankell on Mankell. Ühtaegu põhjamaiselt karge ja rahulik, samas aga köitev. Ei oskagi öelda, kuidas need kaks asja kokku sobivad, aga nii see just on.  Ja Wallander on Wallander. Ühtaegu depressiivne ja saamatu, aga samas geniaalse vaistuga. Selles raamatus ehk rohkem inimlik kui teistes. Eriti meeldivad mulle viimased kümmekond lehekülge, kus saladus on lahendatud ning kirjeldatakse peategelase igapäevaelu. See rahustab lugeja lõpuks maha.

Jõuan siis ringiga algusesse tagasi: raamat räägib sellest, kuivõrd haavatavaks on maailma muutnud infotehnoloogia areng. Loomulikult mängib autor fantaasia piirimail, aga mõtlemisainet siin jätkub. Eriti kui arvestada asjaolu, et kirjutatud on see 1998, aga aeg on vahepeal edasi läinud. Ja need mõttemängud, mida Mankell mängib, on tänaseks osaliselt teoks saanud.