26 oktoober 2012

Robert Mawson. Laatsaruslaps

Jälle läksin ja võtsin riiulist suvalise raamatu ning ei kahetse. Miks mul küll Bingo lotos samamoodi ei vea?

"Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”" (Jh 11,38-44)

See raamat ei räägi Piiblist. Aga ikkagi kopeerisin siia Laastsaruse surnuist ülesäratamise loo, sest omamoodi on tegemist selle  kaasaegse versiooniga. Usun, et Piiblit lugedes näib see lugu enamikule meist väga kauge ja ebausutav. Aga loetud raamat toob selle väga lähedale. Väike poiss, kelle perekond on äsja purunenud, peab kooli viima oma õe ja tema sõbranna. Õnnetul kombel jäävad tüdrukud tema silme all bussi alla. Üks tüdrukutest sureb, teine langeb sügavale koomasse. Tema perekond ja arstid üritavad last päästa, kuid tüdruku seisund ei parane. Poiss ise vaevleb sügava süütunde käes ning hakkab maailma hoopis teistmoodi tajuma. See lugu toimub Inglismaal. Samal ajal Ameerikas hakkab tegutsema üks naisarst, kes avab erakliiniku laste koomast väljatoomiseks. Selleks kasutab ta lisaks tunnustatud meditsiinile alternatiivseid võtteid ning eksperimenteerib oma patsientidega. Loomulikult läheb ta tõsisesse vastuollu seadustega ning saab kaela hulgaliselt pahandusi. Ülalkirjeldatud perekond kuuleb sellest kliinikust ning otsustab seda viimase võimalusena kasutada...
Raamat tõstatab üles elu ja surma piirid ning muudab need tavamõtlemisega võrreldes väga häguseks. Loomulikult jäävad alles kliinilise ja bioloogilise surma mõisted, kuid need paiskuvad pea peale. Lisaks veel teadvuse ja teadvusetuse käsitlus. Näiteks küsimus, kas inimene, kes ärkvel olles unistab, on teadvusel. Kui ei, siis on suur osa meist tõenäoliselt märkimisväärse aja oma elust teadvuseta. 
Samuti on jätkuvalt aktuaalne eutanaasia küsimus. Lihtsalt võttes on tegemist halastussurmaga, kuid kui patsient ise selles kaasa rääkida ei saa, siis kus on piir, millal seda teostada võib? Ja milliste meetoditega? Kas lihtlabane juhtmete ja hingamisaparaadi eemaldamine on käsitletav eutanaasiana? Ja millal saabub piir, millest alates võib öelda, et see vähendab patsiendi piina? Kes üldse tajub seda, kas patsient piinleb või mitte? Ja kas vegetatiivne olek on ikka tegelikult nii vegetatiivne, kui arvatakse? Nii palju küsimusi.
Lisaks probleem sellest, kumb on ülim: kas seadus või inimlikkus. Ja kas inimesel on õigus otsustada asjade üle, millest ta aru ei saa. 
Raamat räägib tõsistest asjadest lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles ning paneb taas mõtlema teemadel, mida me igapäevaelus tõrjume, kuid mille üle oleks aeg-ajalt mõistlik arutleda. Lihtsalt selleks, et mõista iseenda ja teiste elu väärtust.
Autor mängib fantaasia ja reaalsuse piiril. Nii et päris tõsielulisena seda raamatut võtta ei saa. Ja lõpus muutub kogu sündmustik pigem põnevusromaani sarnaseks. See mulle tegelikult ei meeldi, oleksin tahtnud näha sedasama tõsisust kuni lõpuni, ilma seikluste ja vägivallata. Aga ikkagi tasub lõpuni lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar