Tom Rob Smith. 44. laps

Raamatul ja raamatul on suur erinevus. Kui eelmine oli puhas-puhas, siis see on räpane-räpane, sest tegevus toimub stalinistlikul Venemaal. Ülimalt kaasakiskuv süžee on läbi imbunud poliitilisest terrorist ja perverssetest apoliitilistest kuritegudest. Ja neist siin raamatus puudust ei tule. Kirjanik toob välja vastuolu totaalse süsteemi ja inimlikkuse vahel.

Peategelane on julgeolekuteenistuse töötaja, kelle põhiülesandeks - ei mingit üllatust - on võimalike poliitiliste vaenlaste tuvastamine ja hävitamine. Kuni hetkeni, kui tuleb paljastada tema enda naine. Siit küsimus: kui kaugele on võimeline minema üksik mutrike totalitarismi masinavärgis? Ja selle kõigega paralleelselt pannakse Venemaa erinevates paikades toime eriti räigeid lapsemõrvu, millest ametlik süsteem vaikib. Siin lähebki peategelane vastuollu ametliku süsteemiga ning saab ise põlualuseks. Kogu järgnev sündmustik on kirjutatud nii kaasakiskuvalt, et lugemisel kaob igasugune ajataju. Nii juhtuski, et ühel päeval pidin minema tööle praktiliselt magamatuna, sest lugemine venis väga hilistesse öötundidesse. Taas pean tunnistama, et mulle meeldivad seiklus- ja kriminaalromaanid, seda juba lapseeast saadik. Mäletan, kuidas toona sai loetud seiklusjutte maalt ja merelt ning ka poolmagamatuna koolis käidud. Nii et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. 

Viimasel ajal olen lugenud peamiselt põhjamaiseid kriminaalromaane. See siin on hoopis teises stiilis ning pakub meeldivat vaheldust. Huvitav kooslus: inglise kirjanik, kelle raamatu sündmused toimuvad Venemaal. Kohati on süsteemi kirjeldus niivõrd jõhker, et paneb kahtlema, kas sellega mitte liiale ei ole mindud. Kes seda nüüd kinni oskab võtta, kuidas seal Venemaal tegelikult oli...

Raamatu lõpus on üllatus. Suur üllatus. Nii et tasub sellest terrorist ennast läbi närida, et aru saada, millest tegelikult jutt käib.