John Irving. Siidrimaja reeglid

Kui nüüd jutujätkuks eelmisele sissekandele rääkida edetabelitest, siis Irving on kindlasti minu lemmikkirjanike esiviisikus. Niisiis on tema nimi raamatukaanel kindel kvaliteedigarantii. Ka see raamat ei lükanud minu senist seisukohta ümber, pigem kinnitas.

See on hämmastav, kuidas üks kirjanik suudab luua nii mitmekihilist teost, milles peituva huumori varjus lahatakse ülimalt sügavaid kõlbelisi probleeme. Ja sama hämmastav on, et kogu see nüansirikkus ei ole tõlkes kaduma läinud. 

Loo süžee hargneb samaaegselt mitmes paigas ja kirjanik läheb sujuvalt, lausa märkamatult, ühest paigast teise üle. See nõuab lugejalt tähelepanelikkust, sest kui mõtte uitama lased ja paarist reast silmadega lihtsalt üle jooksed, siis enam ei saagi aru, mis värk on. (siit personaalne vastus Martale: EI, MA EI LOE RAAMATUID DIAGONAALIS, MA RONIN SINNA ÜLENI SISSE.). Tegelikult olid antud juhul üleni sisse ronimisega väikesed raskused, sest olen jätkuvalt harjunud lugema, kass kõhu peal, aga tema on ju nüüd juba kolm nädalat Suurte Isiksustega Kasside Maailmas ja loeb seal kõik raamatud läbi. Nii et midagi on lihtsalt puudu...

Pealkiri ütleb kõik. Juttu on reeglitest nii kitsamas kui üldisemas tähenduses. Kas on olemas universaalseid reegleid, mis kehtivad igal pool ja kõigile? Kas leidub olukordi, kus näiliselt üdini positiivne reegel muutub negatiivseks ning hakkab inimelusid hävitama? Milleks tehakse reegleid, mida on vaja lihtsalt reeglite pärast, aga mida keegi nagunii ei täida? Kas reeglite looja peab nendest ka ise kinni pidama? Kas lastekodus omandatud reeglitega on võimalik vabas maailmas hakkama saada? Nii palju küsimusi.

Ja sellise virrvarri taustal lahatakse tegelikult abordi eetilisuse küsimust. Tegevus toimub ajal, kus Ühendriikides on abort keelatud. Naised, kes on soovimatu raseduse ja rongaisadega hädas, ei oska olukorraga midagi peale hakata. Loomulikult leidub sellises ühiskonnas küllaga nurgataguseid, kus probleem lahendada, kuid see saab paljudele naistele saatuslikuks. Ja nii  kerkibki üles küsimus, kas hea reegel ikka on hea, kui see tapab inimesi. Ja kumb reegel on parem: kas see, mis tapab korraga kaks inimest või see, mis tapab ühe? Ja kas abort üldse on tapmine, sest keegi ei suuda tõestada, et lootel on hing... Niisugused probleemid siis. Ja selle kõige juures on üpris võikad günekoloogiliste protsesside kirjeldused. 

Loo alguse tegevus toimub lastekodus, kus naised käivad salaja sünnitamas ja annavad oma lapsed siis sealsamas ära. Lapsi selles lastekodus jätkub. Mingist hetkest alates saab lastekodu arst aru, et naised on valiku ees: kas loobuda lapsest (pean silmas aborti) või sünnitada orb. Rohkem valikuid ei ole. Ja mõlemat meie mõistes halba valikut nimetab doktor Jumala tööks, ehkki ta ise ei ole usklik.

Lisandub veel siidrimaja suhetepundar, nii et lõpuks ei saa inimesed ise ka enam aru, kes on kelle mees, sõber, poeg... Kõlab nagu Ladina-Ameerika seebikas, aga ei ole. Palju sügavam ja tõsisem on.

Raamat on paks nagu telliskivi. Sellesse mahub ära peaaegu kogu maailm. Asi mul siis sinna sisse pugeda on, maailmaga võrreldes olen ma ju ikkagi väike.