Liza Marklund. Nobeli testament

Kunagi suvel sattusin ajakirjandusest lugema uute raamatute tutvustust. See raamat oli ka seal. Ning kirjas oli, et Rootsi kriminull on üks selle riigi kvaiteedimärke. Niisiis võtsingi ette ja lugesin selle läbi. Kuna olen tänaseks päris palju Mankelli romaane läbi lugenud, siis paratamatult tiksus kusagil kuklas väike võrdlusmoment. Aga nii ei tohi olla. Kirjanikud on erinevad ja igaüks kirjutab omamoodi.

Raamatu peategelane on ajakirjanik Annika Bengtzon, kes satub kogemata pealt nägema avalikku tellitud mõrva Nobeli preemiate väljajagamise galal. Paratamatult toob see endaga kaasa sekeldusi politseiga ning avaldamiskeelu ajakirjanduses. Viimane halvab täielikult naise igapäevase töö. Kuna ta teab asju, millest ei tohi rääkida, siis hakkavad ka kolleegid temast eemale hoidma ning naise elu paiskub pea peale. Lisaks probleemid perekonnas, suhted naabritega uues elukohas ja muud pahandused. 

Tegemist on pesuehtsa põnevusromaaniga, mille alguses hakkab pinge tasakesi kerima, kasvab õige aeglaselt ning muutub lõpuks tõeliseks mölluks. Selles mõttes on seda hea lugeda, et ta ei neela sind alla, seda saab üsna lihtsalt käest ära panna, et igapäevatoimetusi teha ja pärastpoole edasi lugeda (Mankell raamatutega küll nii ei ole). Raamatu "rosinad" on väikesed sissepikitud lõigud Alfred Nobeli elust ja suhetest. Kui autori järelsõna usaldada, siis peaks seal toodud faktid olema ajalooliselt tõepärased. Ning sellele, kes keda tapab või taga ajab, annab see raamatule sootuks teise mõõtme ja paneb mõtlema, kuidas oma aja jõukas geenius tegelikult maailmas nii üksi oli. Ta ise kirjutab: kui ma suren, ei leina mind peale koera mitte keegi. Tema lähedale tikuvad naised, kes on huvitatud igakuisest kopsakast "toetusest", et luksuslikku elu nautida. Tuleb natuke nagu tuttav ette, kui mõelda majandusbuumi aegsele "suitsukanade" elustiilile. Pärast Nobeli surma peetakse testamendis mainitud miljoneid väheks ning üritatakse ikka juurde kaubelda. Raha on alati inimesi lolliks ajanud.

Otsapidi fantaasiamaailma ulatuv kirjeldus erinevatest teadlastest, nende tegemistest ja omavahelistest suhetest paneb samuti mõtlema, kas konkurents teadusmaailmas tõepoolest nii karm on. Ning kas seal kasutataksegi raamatus kirjeldatud räpaseid võtteid selleks, et suuri rahasid endale saada ja konkurendid kõrvaldada. Arvan, et siiski mitte, sellega on autor ehk päris korralikult liialdanud.

Mingis mõttes meenutab see raamat mulle Dan Browni: teadus ja ajalugu omavahel põimunud, lisatud paras annus häda ja õnnetust, kasuahnust ning inimlikku tigedust. Brownil lisandub veel ka müstikamoment, mis antud loos kõrvale jääb.

Aga iseenesest on see hea raamat ajaviiteks, kui pea on päevastest toimetustest väsinud ning midagi tõsist enam lugeda ei viitsi.