27 september 2012

Thomas Glavinic. Öötöö

Viimasel ajal hakkab mulle tõesti tunduma, et kõige targem on minna raamatukogusse, riiuli kõrval silmad kinni pigistada, tõmmata sealt välja esimene ettejuhtuv raamat ja hüüda: "Bingo!"
Mõni aeg tagasi kirjutasin raamatust, mis rääkis sellest, kuidas inimeste telefonid kaduma lähevad ning et see on väga hirmus. Selle raamatu puhul tuleks astuda vähemalt seitse sammu edasi ning kujutleda, et ärkad ühel hommikul maailmas, kus telefonid ei tööta, internetiühendus on katkenud, telekas vaid virvendab ning raadio sahiseb. Ühe sõnaga: täielik infosulg. Lisaks sellele märkate üllatusega, et kõik inimesed peale teie on lihtsalt haihtunud. Ja pole mingit jälge sellest, kuhu nad läksid või mis on juhtunud. Ja siis asute tegutsema täiesti üksi. Kuus nädalat jutti. Kõik eluks vajalik on olemas. Täiesti karistamatult võib astuda suvalistesse poodidesse või teiste inimeste kodudesse ning võtta sealt kõike, mida hing ihaldab. See meenutab veidi Aadama ja Eeva olukorda paradiisiaias enne pattulangemist. Ainult et kaaslane on puudu. Ja siit tulebki raamatu peateema: sul võib olla ükskõik kui palju rohkem või vähem vajalikke asju, aga kui sa oled siin maailmas ihuüksi silmitsi oma painajate ja hirmudega, siis ei ole sul neist asjadest mitte midagi kasu. Inimene on sotsiaalne olend.
Niisiis - sellel raamatul on ainult üks tegelane, kes tegutseb kuue nädala kestel peamiselt Viinis, aga mõnda aega ka mujal Euroopas. Selgitamaks välja, mis tegelikult toimub, korjab ta elektroonikapoodidest kokku hulga kaameraid ning salvestab enda arvates olulisi hetki. Kõige olulisem on seejuures asjaolu, et igal ööl võtab ta üles iseenda. Siis, kui ta magab. Ning päeval vaatab üle selle, mis temaga magamise ajal toimus. Mida edasi, seda veidramaks asjad muutuvad. Aeg-ajalt leiab ta end ärgates kohtadest, kuhu ta päris kindlasti viimati magama ei heitnud. Mõned kaamerad kaovad ajutiselt ja ilmuvad siis äkki välja. Autor oskab sündmustiku korralikult üles kruvida, nii et pinge aina kasvab. Kõik kokku annab korraliku õudusromaani mõõdu välja. Ma ei mõtle sellist odavat laiatarbekaupa, vaid vägagi väärtuslikku kirjatükki. 
Tegelikult ei ole see üldse puhtakujuline õuduslugu. Sündmustikuga paraleelselt kaevab peategelane iseenda sisemaailmas ning mõtleb asjade üle sügavalt järele. Nii tulevad käiku täiesti tõsiseltvõetavad filosoofilised probleemid nagu aja ja ruumi suhtelisus (see esimene on minu lemmik), inimese hiilgus ja tühisus, jumala ja armastuse olemus, taevas ja põrgu. Neid lugedes tabad end ikka ja jälle arutlemas, et harjumuspärastes stampides mõtlemine ei pruugi olla ainuvõimalik. Alati on ka teisi võimalusi. Ja kes võiks olla see inimene, kes ütleks, missugune neist on parim?
Võttes eeskujuks eelmist, edetabeliraamatut, tahaks kohe hakata koostama lemmikkirjanike pingerida. Thomas Glavinic saaks kindlasti sinna sisse. 
Muuseas... riiulil on ootamas järjekordne Irwing...

23 september 2012

Nick Hornby. Elu edetabelid

Väga teistmoodi raamat. Alates sõnastusest kuni süzheeni välja. Viimast nagu peaaegu polegi või kui on, siis õige veidike ja äraspidiselt. See on üheaegselt nukker ja naljakas jutustus keskealise mehe pilgu läbi. Et mida ta siis kirjeldab? Eks ikka oma elu ja mõtteid. Mees on allakäinud muusikapoe omanik ning hindab nii muusikat kui ka elu väga dogmaatilisel viisil: ta paneb kõik edetabelitesse. Igal pool on mõõdupuuks TOP5. Ja samas - kui tal endal palutakse korraga välja öelda lemmiklugude TOP, jääb ta korraga jänni. 
Mees on justkui iseendaga hädas ning ei tea ikka veel, mida ta elult tegelikult tahab. On justkui rahulolematu, aga kui pannakse reaalselt küsimuse ette, mida ta tahab, siis mõistlikku vastust sealt ei tule. Lisaks tabeldamisele on läbi kogu raamatu kirjeldatud ühe suhte arengut: selle tõuse ja mõõnasid. Peamiselt mõõnasid ikka. Ja see on peategelase üks valupunkt. Siis, kui kõik on justkui jälle hästi, siis ei saa ta ikkagi aru, kas ta tahab, et kõik oleks hästi. Mõnes mõttes on sellise äpu mehe kirjeldamisel natuke üle võlli mindud, aga ma usun, et keskealistele meestele seda lugeda oleks äärmiselt tervistav just selleks, et ennast kõrvalt vaatama õppida. Niisugune lähenemisnurk eeldaks naisautorit, aga võta näpust - ei ole. Niisiis äärmiselt kangelaslik eneseiroonia 
Väga huvitav ja äärmiselt hariv on seda raamatut lugeda nii, et võtta youtube kõrvale ja kuulata lugusid, millest jutt käib. Ja neid on siin väga palju. See on hea võimalus ennast popiklassikaga kurssi viia.
Film on ka olemas, väidetavalt hea,  aga ma pole seda näinud. Ei kujuta tegelikult ettegi, kuidas sellise raamatu põhjal filmi saaks teha. Aga filmimeistrid on ju osavad.

12 september 2012

Kirsti Vainküla. Ervin Abel. Siin ma olen

Kunagi oli aeg, mil lugesin järjest kümneid elulooraamatuid. Siis tundsin, et olen neist küllastunud. Mõni nädal tagasi raamatupoodide kataloogides tuhnides hakkas mulle see raamat silma ja ma tundsin, et tahan seda lugeda. Ei oskagi korraga seletada, miks. Lihtsalt. Niisiis - lugesingi.
Mäletan, et lapsena vaatasin vana kooli näitlejaid nagu inimesi teiselt planeedilt. Need, kes mängisid filmides, ei saanud ju olla päris inimesed, nad pidid olema kuidagi teistmoodi. Küllap olidki, aga muidugi ei suutnud ma sel ajal mõelda nende inimeste inimlikule küljele, pigem lõppesid minu arutlused rollide tasandil. Nüüd siis küsisingi endalt: mis inimene ta oli?
Sain vastuse: ta oli Suur Inimene. Just niisugune, kes suudab välja kanda need rollid, mida ta mängis. Ja niisugune, kes ei võtnud oma kutsumust ning tööd ülejala (ja kas näitleja seda üldse saabki?). Mulle meeldib see, et autor kirjeldab Abeli elu, jäädes ise täiesti märkamatuks. Tekst ei sisalda ülespuhutud emotsionaalsust, mis mind mõne elulooraamatu lugemisel väga häiris. Peategelane on kohal kogu oma hiilguses ja viletsuses ning autor ei ürita teda "üle mängida". Täpselt samamoodi meeldib mulle see, et Abeli annet ei ole kirjeldatud kellegi teise arvelt, kellegi teisega võrreldes. Iga kõrvaltegelane on siin omaette persoon, kellel on õigus olla see, kes ta on ja just nii ongi hea. 
Ka Abeli elu varjuküljed, tema nõrkused - raha, naised, ilusad riided - tuuakse välja täiesti hinnanguvabalt. Asi lihtsalt oli nii ja pole oluline, kas see oli halb või hea.
Mõnikord mulle tundub, et kipume asjadele liialt hinnanguid andma. Miks ei võiks me võtta asju ja inimesi sellistena nagu need on? Autor on sellest pahest täiesti vaba, müts maha ta ees!
Omaette väärtuse annab tekstile lisatud rohke pildimaterjal. Lugemist alustasin just sellest...
Kui võtan raamatukogust raamatu, siis hoian seda hoolikalt, sest ühel päeval tuleb see tagasi viia. Lähedane inimene on nagu raamat: ma pean teda hoidma hoolikalt, sest ühel päeval pean ma ta "tagasi andma". Ükskõik siis, kas Eesti teise otsa, maakera teisele küljele või taevastesse kõrgustesse.

08 september 2012

Anna Gavalda. Ma armastasin teda

"Ma armastasin teda" on Anna Gavalda esimene romaan. Raamatu sisu on peidus kaanekujunduse keerdkäikudes. Just niimoodi näebki välja peategelaste tundeelu: ühtaegu ilus, keeruline ja sügav.
Raamatu tegevus toimub vaid paaril päeval. Noor naine, kelle ta mees on äsja maha jätnud, saab lohutajaks oma äia. Kogu romaani sisu koosnebki tegelikult kahekõnest, millele on õige napilt lisatud emotsioone ja tegevust. Peategelased on üksteise vastu ausad, vahest ehk liigagi. Ja samas ka teravad, süüdistades teineteist kõiksugustes alatustes. Kahekõne käigus rulluvad lahti nende elude peidetud ja natuke vähem peidetud keerkäigud. Mees, kes on muidu vägagi sõnakehv, toob lagedale oma kõige suuremad saladused. Niisiis selgub, et pealkiri on petlik. Võiks ju arvata, et see vihjab mahajäetud naisele, aga võta näpust...
Kuigi see on Gavalda esimene romaan, seejuures mahult kõige väiksem, pean seda seniloetutest parimaks. Selles ei ole raasugi galvadalikku magusust, mis mind veidi häirib tema teistes romaanides. Ja sisult on see ka märksa raskem. Võib-olla olen liialt skeptiline, kuid mulle näib, et autori hilisemad romaanid on rohkem suunatud keskmise lugeja maitsele ning taotlevad võimalikult suurt müügiedu. Samas aga peab ka kirjanik millestki elama. Neile, kes Gavaldat ei ole lugenud ja magusat ei armasta, soovitan alustada just sellest raamatust.
Muuseas - Pegasuse väikeses sarjas on ilmunud eranditult head ja väga head raamatud, nii et selle sarja lugemine on kindla peale minek.

07 september 2012

Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Keeldun jätkuvalt tablettidest ning seetõttu otsustasin kasutada maarohtude ja naeruteraapia kombineeritud raviversiooni. Nüüd ei teagi täpselt, kas kõhulihased on valusad naeru või köhimise tõttu.
Raamat räägib täpselt sellest, mida ütleb pealkiri: saja-aastane põgeneb oma sünnipäeval vanadekodust, sest talle ei meeldi ees ootav suurejooneline sünnipäevapidu. Kogemata sattub tema kätte kurikaelte kohver viiekümne miljoni krooniga. Nimelt ei mahu poiss, kes on kohvri omanik, koos sellega tualetti (aga tal on ju vaja minna) ning palub vanakesel seda valvata. Vahepeal sõidab ette esimene juhuslik buss, vanake siseneb koos kohvriga ning sõidab suvalises suunas. Ja siis hakkab alles juhtuma...
 Loomulikult võtab asja käsile kuritegelik organisatsioon, kuhu poiss kuulub, samal ajal tegutseb ka politsei. Vürtsi lisab lakkamatult vusserdav ajakirjandus. Vanakesega liitub veel hulk imelikke tegelasi: mahajäetud raudteejaamas elav petis Julius, kiirtoidukoha omanik, kellel on lugematul hulgal lõpetamata kõrgharidusi (arst, loomaarst, vene filoloog, kirjandusteadlane jne), punapäine naine, kellel on kodus elevant, mees kes äritseb arbuusidega, millele süstib sisse suhkruvett. Selle  klaperjahiga paralleelselt kirjeldab autor peategelase elulugu alates 1905. aastast, mil ta sündis. Nii selgubki, et mees on otseselt või kaudselt segatud maailma lähiajaloo tähtsündmustesse:
- osaleb Hispaania kodusõjas ning päästab kindral Franco elu;
- joob tulevase presidendi Trumaniga võidu tekiilat, kui vana päss Roosevelt sureb;
- lahendab USA tuumaprogrammi võtmeprobleemid, sellele järgnevad rünnakud Hiroshimale ja Nagasakile;
- päästab Hiinas Mao noore naise;
- kõnnib jalgsi üle Himaalaja ja läheb kogemata Iraani;
- saab peaaegu haaratud ka NSV Liidu tuumaprogrammi, kuid saadetakse hoopis Vladivostokki GULAGI vangilaagrisse, sest loeb Stalinile ette vale autori luuletuse;
- pistab ühe ilutuletikuraketiga 1953. aastal põlema kogu Vladivostoki ning põhjustab sellega kaudselt Stalini surma;
- lohutab pisaraid valavat kümneaastast  Kim Jon Ili, kui see saab teada onu Stalini surmast;
ja nii edasi...
See raamat on paksult täis teravmeelsusi, ole ainult tähelepanelik ja korja need üles! Lisaks sellele tuleb lugemisel taustteadmisena kasuks ka maailma lähiajaloo tundmine (jumal tänatud, et ma Alma Materis just ajalugu studeerisin, muidu läheksid pooled naljad kaduma).

Kaks stiilinäidet: 
"...  kuid Allan katkestas vendade jutu, öeldes, et ta on maailmas nii mõndagi näinud ja kui ta sellest midagi õppinud on, siis seda, et kõige suuremad ja pealtnäha võimatumad konfliktid rajanesid kõik samal alusel: "Sa oled loll, ei, sa ise oled loll, ei, sina oled loll." (lk 157)

""Ma mõtlesin siin üht asja," ütles Allan.
"Mida?" küsis Stalin vihaselt.
"Kas sa ei peaks õige neid vuntse maha ajama?"
Sellega oli õhtusöök lõppenud, sest tõlk minestas." (lk 183)

Saja-aastase Allani seiklused pärast põgenemist meenutavad mulle mingil määral Švejki juhtumisi maailmasõja päevil: peategelane mängib lolli ja uskumatud asjad lihtsalt juhtuvad, sest nad juhtuvad (on nagu on ja tuleb mis tuleb). Peatükid maailma ajaloost meenutavad aga - ja see seos on kaunis meelevaldne - Kivirähki "Ivan Orava mälestusi".
Ootan kannatamatult 2013. aasta lõppu, mil väidetavalt saab valmis raamatu põhjal tehtav film. Seda tahaks küll näha.


03 september 2012

Alessandro Baricco. Emmaus

Olen jätkuvalt palavikus, aga keeldun kangekaelselt igasugustest tablettidest ning püüan looduslike vahendite (loe: kõikvõimalikud rohuteed ja mesi pluss küüslauk, sibul ja muu hää kraam) abil teki all higi toota. Tuleb välja küll. Ja kuidas sa, hing, siin teki all ikka oled kui raamatut kaissu ei saa? Võtsin siis selle ka läbi.
Baricco on kindlasti minu selle aasta leid. Pean teda elavaks klassikuks. Kui tutvustused ütlevad, et tegemist on filosoofi ja muusikuga, siis esimene joon tuleb selles teoses selgelt esile. Tegemist on üpris raskesti loetava raamatuga, mis on täis pikitud religioonifilosoofilisi arutlusi, põimituna seksuaalsuse ja moraaliga. Kuni selleni välja, et autor kasutab ümberjutustusi evangeeliumidest. Sellest siis ka pealkiri, sest üks kesksetest lugudest kirjeldab Emmause teel Jeesuse jüngitega  juhtunut. Samas ei maksa siit otsida dogmaatilist lähenemist, pigem on tegemist omamoodi äraspidise mõttelaadiga, milles ei ole raasugi pühaduserüvetamist.
Autor kirjeldab nelja sõbra elukäiku, kes elavad vaesemapoolse keskklassi peredes, teevad pärast kooli kiriklikku bändi ning vabatahtlikku tööd kristlikus haiglas. Nende elud on surutud turvalistesse raamidesse ning ega nad ei mõtlegi, on nad õnnelikud või õnnetud. Nende vaateväljas tiirleb aga saatuslik Kättesaamatu Tüdruk, kelle moraalikoodeks on märksa teistsugune kui nendel. Ja siit algab sõpruse purunemise ja allakäigu lugu. Selle kõigega käib kaasas koletu häbi. Omamoodi on see lugu painav ja kurb. Ja kohati arusaamatu. 
Niisiis - sellest raamatust  tasub oodata kõike muud peale meelelahutuse.
P.S. Päris hea on taruvaiku nosida. Rohkem nagu kommi eest ;)

Alessandro Baricco. Veretult

Baricco "See lugu" jättis nii sügava mulje, et otsustasin koju haarata kõik selle autori raamatud, mis näppu jäid. 
Kirjandusžanrides ei oska ma vist üldse orienteeruda, sest tutvustuses nimetatakse raamatut lühiromaaniks, aga mina peaksin seda pigem novelliks. Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, kust lõppeb novell ja algab romaan, siis oleks hea küll. Igal juhul kulus selle läbilugemiseks enam-vähem sama palju aega kui Eestil Iisraelile korvpallimängus kaotamiseks.
Ega see pikkus ju midagi ei tähendagi, pigem ikka sisu. Seda siin võib pidada abstraktseks sõjalooks. Kuigi nimed on hispaaniapärased, ütleb autor, et kasutas neid lihtsalt kõla pärast. Tegelikult ei ole see lugu ei ajas ega kohas kuidagimoodi identifitseeritav. Sõda on justkui juba läbi, aga üksikisikute hinges käib ta ikka veel edasi. Ja nii nad käituvad jätkuvalt, nagu oleks sõda. Siit siis küsimus: millal lõppeb sõda? Ja kas ta mõne inimese jaoks üldse kunagi lõppeb? Tundub, et mitte.
Eks see ole teada tõde, et sõjaolukorras hakkavad inimesed käituma pigem nagu röövloomad. Kõik seni kehtinud moraalinormid kaovad, alles jäävad vaid hundiseadused. Just seda autor siin kirjeldab. Peategelaseks on väike tüdruk, kes jääb sõjajärgse vägivalla hammasrataste vahele. Kui lugeda sisu ja vaadata kõrvale kaanefotot, siis pääseb lugu eriti ehedalt esile. 
Lahtisi otsi jääb siin palju: kas mõnikord on ohvri ellujätmine tapmisest hoopis suurem karistus? Kui palju on võimalik andeks anda? Mis siis saab, kui inimene ise ei ole suuteline oma saatuse üle otsustama, sest olud on temast palju tugevamad? Kas on võimalik elada elu, kus puuduvad valikud?

02 september 2012

Epp Petrone. Kas süda on ümmargune?

Raamatukogus ringi luusides on tark usaldada oma intuitsiooni. Tihti on nii, et kõnnid riiulite vahel ringi ning mõni raamat lihtsalt ütleb sulle: "Võta mind, võta mind!". Just nii selle raamatuga juhtuski. Mitte keegi ei osanud mulle selle kohta midagi mõistlikku öelda, aga mina võtsin ja ei kahetse. Sellest sai hea seltsiline minu palavikus-olemise kaheks päevaks.
Kuna tegemist on niivõrd segase, uskumatu ja mitmekihilise looga, siis siin ma seda ümber jutustama ei hakka. See ei oleks aus ei autori ega ka lugeja suhtes. Niisiis piirdun nende mõne killuga, mis minus midagi liigutasid ja mis ehk teistelegi huvi võiksid pakkuda. Ja nii nagu ka teiste raamatute puhul, tasub meeles pidada: kõik on subjektiivne.
Paljud meist elavad ülimalt rahulikku ja turvalist elu: pangalaenuga ostetud maja (soovitavalt looduskaunis kohas), mees/naine, lapsed, koer, kass, auto, kindel töökoht. Ja suur osa sellest seltskonnast tunneb justkui midagi jääks puudu. Mäletan seda tunnet rohkem kui kümme aastat tagasi. See oli niisugune valu nagu keegi tahaks sulle kolm numbrit väiksemat kiivrit pähe pressida. Ja sa ei tee midagi, vaid kannatad. Kannatad nii kaua, kuni enam ei suuda. Ja siis ongi kaks võimalust: kas sa kärbid oma pea kolm numbrit väiksemaks ja jääd elu lõpuni ajuinvaliidiks või hakkad vastu. Viimast teevad paraku vähesed. Ja ma imetlen kõiki neid, kellel jätkub julgust see turvaline elu maha jätta ja tundmatule vastu astuda. Just seda autor kirjeldab, aga eriti hullus võtmes. 
Esimestel lehekülgedel on väga raske aru saada, mis värk on. Mitte midagi ei saa aru. Mida rohkem sa loed, seda enam see lugu sind kaasa tirib. Huvitav on autori ajakäsitlus. Olen alati arvanud, et aeg on vägagi suhteline mõõde. Pigem seda ei olegi, lihtsalt inimesed on selle enda jaoks välja mõelnud, et asjad selgemad oleksid (ilmselt ei ole niisugune suhtumine ajalooõpetajale kohane, aga sellest ma tundides ei räägi). See siin on raamat, milles aeg on niivõrd segi paisatud, et ei ole vahet minevikul ega olevikul. Kõik on üks. Ja see on tore, sest tegelikult ju nii ongi. Me loome endale illusiooni, justkui läheksime ajas edasi, aga tegelikult need asjad nii lihtsad ei ole.
Mõelda võib erinevalt. Igal inimesel on omad mõttemallid ning tavaliselt on need samas kultuuriruumis kasvanud indiviididel üsna sarnased. Neid, kes mõtlevad teistmoodi, peetakse hulludeks või geeniusteks. Raamatus on rohkelt erinevaid inimesi, kes kannavad endas vägagi erinevaid mõtteid. Ja elavad oma mõtete järgi. Eks tegelikult olegi ju nii, et kõigepealt mõtleme endale elu välja ja siis hakkame seda realiseerima. Kui mõtleksime teistmoodi, oleks ka elu teistsugune. See raamat peaks olema väga hea rohi neile, kes on oma mõttemalli kõvasti kinni jäänud. Ehk raputab lugemine midagi lahti?
Autor on ülimalt aus. Selles kõiges on nii palju valu. Alguses tundub, justkui see raamat oleks kirjutatud just nimelt minu jaoks (kunagi oli aeg, kui kõigest sai villand, viskasin seljakoti selga, valisin odavlennu suvalisse riiki, lendasin kohale ja vaatasin, mis saab. Sai küll). Mida edasi, seda rohkem saan aru, kui palju see lugu sisaldab lihtsalt inimeseks-olemise valu ja vaeva. Aga mitte ainult. Ka rõõmu. Seega tunneb iga lugeja ennast selles loos mingil kombel ära.
Jõudsin tagakaaneni. Keegi oli raamatut paberi all hoidnud ja midagi kirjutanud. Päike pastis aknast just niisuguse nurga all, et hakkasin vajutusjälgi tuvastama. Lugesin välja kaks sõna: "kaart" ja "bussi". Ja siis tundus, et ma tegelikult ikkagi ei tea, mis raamatus juhtus. Minuni jõudis umbes samasugune lünklik katke tervikust nagu need kaks sõna. Ja nii just peabki olema, sest nende kahe sõna vahele jääb piisavalt palju mõtlemisruumi.