Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Keeldun jätkuvalt tablettidest ning seetõttu otsustasin kasutada maarohtude ja naeruteraapia kombineeritud raviversiooni. Nüüd ei teagi täpselt, kas kõhulihased on valusad naeru või köhimise tõttu.
Raamat räägib täpselt sellest, mida ütleb pealkiri: saja-aastane põgeneb oma sünnipäeval vanadekodust, sest talle ei meeldi ees ootav suurejooneline sünnipäevapidu. Kogemata sattub tema kätte kurikaelte kohver viiekümne miljoni krooniga. Nimelt ei mahu poiss, kes on kohvri omanik, koos sellega tualetti (aga tal on ju vaja minna) ning palub vanakesel seda valvata. Vahepeal sõidab ette esimene juhuslik buss, vanake siseneb koos kohvriga ning sõidab suvalises suunas. Ja siis hakkab alles juhtuma...
 Loomulikult võtab asja käsile kuritegelik organisatsioon, kuhu poiss kuulub, samal ajal tegutseb ka politsei. Vürtsi lisab lakkamatult vusserdav ajakirjandus. Vanakesega liitub veel hulk imelikke tegelasi: mahajäetud raudteejaamas elav petis Julius, kiirtoidukoha omanik, kellel on lugematul hulgal lõpetamata kõrgharidusi (arst, loomaarst, vene filoloog, kirjandusteadlane jne), punapäine naine, kellel on kodus elevant, mees kes äritseb arbuusidega, millele süstib sisse suhkruvett. Selle  klaperjahiga paralleelselt kirjeldab autor peategelase elulugu alates 1905. aastast, mil ta sündis. Nii selgubki, et mees on otseselt või kaudselt segatud maailma lähiajaloo tähtsündmustesse:
- osaleb Hispaania kodusõjas ning päästab kindral Franco elu;
- joob tulevase presidendi Trumaniga võidu tekiilat, kui vana päss Roosevelt sureb;
- lahendab USA tuumaprogrammi võtmeprobleemid, sellele järgnevad rünnakud Hiroshimale ja Nagasakile;
- päästab Hiinas Mao noore naise;
- kõnnib jalgsi üle Himaalaja ja läheb kogemata Iraani;
- saab peaaegu haaratud ka NSV Liidu tuumaprogrammi, kuid saadetakse hoopis Vladivostokki GULAGI vangilaagrisse, sest loeb Stalinile ette vale autori luuletuse;
- pistab ühe ilutuletikuraketiga 1953. aastal põlema kogu Vladivostoki ning põhjustab sellega kaudselt Stalini surma;
- lohutab pisaraid valavat kümneaastast  Kim Jon Ili, kui see saab teada onu Stalini surmast;
ja nii edasi...
See raamat on paksult täis teravmeelsusi, ole ainult tähelepanelik ja korja need üles! Lisaks sellele tuleb lugemisel taustteadmisena kasuks ka maailma lähiajaloo tundmine (jumal tänatud, et ma Alma Materis just ajalugu studeerisin, muidu läheksid pooled naljad kaduma).

Kaks stiilinäidet: 
"...  kuid Allan katkestas vendade jutu, öeldes, et ta on maailmas nii mõndagi näinud ja kui ta sellest midagi õppinud on, siis seda, et kõige suuremad ja pealtnäha võimatumad konfliktid rajanesid kõik samal alusel: "Sa oled loll, ei, sa ise oled loll, ei, sina oled loll." (lk 157)

""Ma mõtlesin siin üht asja," ütles Allan.
"Mida?" küsis Stalin vihaselt.
"Kas sa ei peaks õige neid vuntse maha ajama?"
Sellega oli õhtusöök lõppenud, sest tõlk minestas." (lk 183)

Saja-aastase Allani seiklused pärast põgenemist meenutavad mulle mingil määral Švejki juhtumisi maailmasõja päevil: peategelane mängib lolli ja uskumatud asjad lihtsalt juhtuvad, sest nad juhtuvad (on nagu on ja tuleb mis tuleb). Peatükid maailma ajaloost meenutavad aga - ja see seos on kaunis meelevaldne - Kivirähki "Ivan Orava mälestusi".
Ootan kannatamatult 2013. aasta lõppu, mil väidetavalt saab valmis raamatu põhjal tehtav film. Seda tahaks küll näha.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja