Alessandro Baricco. Veretult

Baricco "See lugu" jättis nii sügava mulje, et otsustasin koju haarata kõik selle autori raamatud, mis näppu jäid. 

Kirjandusžanrides ei oska ma vist üldse orienteeruda, sest tutvustuses nimetatakse raamatut lühiromaaniks, aga mina peaksin seda pigem novelliks. Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, kust lõppeb novell ja algab romaan, siis oleks hea küll. Igal juhul kulus selle läbilugemiseks enam-vähem sama palju aega kui Eestil Iisraelile korvpallimängus kaotamiseks.

Ega see pikkus ju midagi ei tähendagi, pigem ikka sisu. Seda siin võib pidada abstraktseks sõjalooks. Kuigi nimed on hispaaniapärased, ütleb autor, et kasutas neid lihtsalt kõla pärast. Tegelikult ei ole see lugu ei ajas ega kohas kuidagimoodi identifitseeritav. Sõda on justkui juba läbi, aga üksikisikute hinges käib ta ikka veel edasi. Ja nii nad käituvad jätkuvalt, nagu oleks sõda. Siit siis küsimus: millal lõppeb sõda? Ja kas ta mõne inimese jaoks üldse kunagi lõppeb? Tundub, et mitte.

Eks see ole teada tõde, et sõjaolukorras hakkavad inimesed käituma pigem nagu röövloomad. Kõik seni kehtinud moraalinormid kaovad, alles jäävad vaid hundiseadused. Just seda autor siin kirjeldab. Peategelaseks on väike tüdruk, kes jääb sõjajärgse vägivalla hammasrataste vahele. Kui lugeda sisu ja vaadata kõrvale kaanefotot, siis pääseb lugu eriti ehedalt esile. 

Lahtisi otsi jääb siin palju: kas mõnikord on ohvri ellujätmine tapmisest hoopis suurem karistus? Kui palju on võimalik andeks anda? Mis siis saab, kui inimene ise ei ole suuteline oma saatuse üle otsustama, sest olud on temast palju tugevamad? Kas on võimalik elada elu, kus puuduvad valikud?