03 september 2012

Alessandro Baricco. Emmaus

Olen jätkuvalt palavikus, aga keeldun kangekaelselt igasugustest tablettidest ning püüan looduslike vahendite (loe: kõikvõimalikud rohuteed ja mesi pluss küüslauk, sibul ja muu hää kraam) abil teki all higi toota. Tuleb välja küll. Ja kuidas sa, hing, siin teki all ikka oled kui raamatut kaissu ei saa? Võtsin siis selle ka läbi.
Baricco on kindlasti minu selle aasta leid. Pean teda elavaks klassikuks. Kui tutvustused ütlevad, et tegemist on filosoofi ja muusikuga, siis esimene joon tuleb selles teoses selgelt esile. Tegemist on üpris raskesti loetava raamatuga, mis on täis pikitud religioonifilosoofilisi arutlusi, põimituna seksuaalsuse ja moraaliga. Kuni selleni välja, et autor kasutab ümberjutustusi evangeeliumidest. Sellest siis ka pealkiri, sest üks kesksetest lugudest kirjeldab Emmause teel Jeesuse jüngitega  juhtunut. Samas ei maksa siit otsida dogmaatilist lähenemist, pigem on tegemist omamoodi äraspidise mõttelaadiga, milles ei ole raasugi pühaduserüvetamist.
Autor kirjeldab nelja sõbra elukäiku, kes elavad vaesemapoolse keskklassi peredes, teevad pärast kooli kiriklikku bändi ning vabatahtlikku tööd kristlikus haiglas. Nende elud on surutud turvalistesse raamidesse ning ega nad ei mõtlegi, on nad õnnelikud või õnnetud. Nende vaateväljas tiirleb aga saatuslik Kättesaamatu Tüdruk, kelle moraalikoodeks on märksa teistsugune kui nendel. Ja siit algab sõpruse purunemise ja allakäigu lugu. Selle kõigega käib kaasas koletu häbi. Omamoodi on see lugu painav ja kurb. Ja kohati arusaamatu. 
Niisiis - sellest raamatust  tasub oodata kõike muud peale meelelahutuse.
P.S. Päris hea on taruvaiku nosida. Rohkem nagu kommi eest ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar