Thomas Glavinic. Öötöö

Viimasel ajal hakkab mulle tõesti tunduma, et kõige targem on minna raamatukogusse, riiuli kõrval silmad kinni pigistada, tõmmata sealt välja esimene ettejuhtuv raamat ja hüüda: "Bingo!"

Mõni aeg tagasi kirjutasin raamatust, mis rääkis sellest, kuidas inimeste telefonid kaduma lähevad ning et see on väga hirmus. Selle raamatu puhul tuleks astuda vähemalt seitse sammu edasi ning kujutleda, et ärkad ühel hommikul maailmas, kus telefonid ei tööta, internetiühendus on katkenud, telekas vaid virvendab ning raadio sahiseb. Ühe sõnaga: täielik infosulg. Lisaks sellele märkate üllatusega, et kõik inimesed peale teie on lihtsalt haihtunud. Ja pole mingit jälge sellest, kuhu nad läksid või mis on juhtunud. Ja siis asute tegutsema täiesti üksi. Kuus nädalat jutti. Kõik eluks vajalik on olemas. Täiesti karistamatult võib astuda suvalistesse poodidesse või teiste inimeste kodudesse ning võtta sealt kõike, mida hing ihaldab. See meenutab veidi Aadama ja Eeva olukorda paradiisiaias enne pattulangemist. Ainult et kaaslane on puudu. Ja siit tulebki raamatu peateema: sul võib olla ükskõik kui palju rohkem või vähem vajalikke asju, aga kui sa oled siin maailmas ihuüksi silmitsi oma painajate ja hirmudega, siis ei ole sul neist asjadest mitte midagi kasu. Inimene on sotsiaalne olend.

Niisiis - sellel raamatul on ainult üks tegelane, kes tegutseb kuue nädala kestel peamiselt Viinis, aga mõnda aega ka mujal Euroopas. Selgitamaks välja, mis tegelikult toimub, korjab ta elektroonikapoodidest kokku hulga kaameraid ning salvestab enda arvates olulisi hetki. Kõige olulisem on seejuures asjaolu, et igal ööl võtab ta üles iseenda. Siis, kui ta magab. Ning päeval vaatab üle selle, mis temaga magamise ajal toimus. Mida edasi, seda veidramaks asjad muutuvad. Aeg-ajalt leiab ta end ärgates kohtadest, kuhu ta päris kindlasti viimati magama ei heitnud. Mõned kaamerad kaovad ajutiselt ja ilmuvad siis äkki välja. Autor oskab sündmustiku korralikult üles kruvida, nii et pinge aina kasvab. Kõik kokku annab korraliku õudusromaani mõõdu välja. Ma ei mõtle sellist odavat laiatarbekaupa, vaid vägagi väärtuslikku kirjatükki. 

Tegelikult ei ole see üldse puhtakujuline õuduslugu. Sündmustikuga paraleelselt kaevab peategelane iseenda sisemaailmas ning mõtleb asjade üle sügavalt järele. Nii tulevad käiku täiesti tõsiseltvõetavad filosoofilised probleemid nagu aja ja ruumi suhtelisus (see esimene on minu lemmik), inimese hiilgus ja tühisus, jumala ja armastuse olemus, taevas ja põrgu. Neid lugedes tabad end ikka ja jälle arutlemas, et harjumuspärastes stampides mõtlemine ei pruugi olla ainuvõimalik. Alati on ka teisi võimalusi. Ja kes võiks olla see inimene, kes ütleks, missugune neist on parim?

Võttes eeskujuks eelmist, edetabeliraamatut, tahaks kohe hakata koostama lemmikkirjanike pingerida. Thomas Glavinic saaks kindlasti sinna sisse. 

Muuseas... riiulil on ootamas järjekordne Irwing...