02 september 2012

Epp Petrone. Kas süda on ümmargune?

Raamatukogus ringi luusides on tark usaldada oma intuitsiooni. Tihti on nii, et kõnnid riiulite vahel ringi ning mõni raamat lihtsalt ütleb sulle: "Võta mind, võta mind!". Just nii selle raamatuga juhtuski. Mitte keegi ei osanud mulle selle kohta midagi mõistlikku öelda, aga mina võtsin ja ei kahetse. Sellest sai hea seltsiline minu palavikus-olemise kaheks päevaks.
Kuna tegemist on niivõrd segase, uskumatu ja mitmekihilise looga, siis siin ma seda ümber jutustama ei hakka. See ei oleks aus ei autori ega ka lugeja suhtes. Niisiis piirdun nende mõne killuga, mis minus midagi liigutasid ja mis ehk teistelegi huvi võiksid pakkuda. Ja nii nagu ka teiste raamatute puhul, tasub meeles pidada: kõik on subjektiivne.
Paljud meist elavad ülimalt rahulikku ja turvalist elu: pangalaenuga ostetud maja (soovitavalt looduskaunis kohas), mees/naine, lapsed, koer, kass, auto, kindel töökoht. Ja suur osa sellest seltskonnast tunneb justkui midagi jääks puudu. Mäletan seda tunnet rohkem kui kümme aastat tagasi. See oli niisugune valu nagu keegi tahaks sulle kolm numbrit väiksemat kiivrit pähe pressida. Ja sa ei tee midagi, vaid kannatad. Kannatad nii kaua, kuni enam ei suuda. Ja siis ongi kaks võimalust: kas sa kärbid oma pea kolm numbrit väiksemaks ja jääd elu lõpuni ajuinvaliidiks või hakkad vastu. Viimast teevad paraku vähesed. Ja ma imetlen kõiki neid, kellel jätkub julgust see turvaline elu maha jätta ja tundmatule vastu astuda. Just seda autor kirjeldab, aga eriti hullus võtmes. 
Esimestel lehekülgedel on väga raske aru saada, mis värk on. Mitte midagi ei saa aru. Mida rohkem sa loed, seda enam see lugu sind kaasa tirib. Huvitav on autori ajakäsitlus. Olen alati arvanud, et aeg on vägagi suhteline mõõde. Pigem seda ei olegi, lihtsalt inimesed on selle enda jaoks välja mõelnud, et asjad selgemad oleksid (ilmselt ei ole niisugune suhtumine ajalooõpetajale kohane, aga sellest ma tundides ei räägi). See siin on raamat, milles aeg on niivõrd segi paisatud, et ei ole vahet minevikul ega olevikul. Kõik on üks. Ja see on tore, sest tegelikult ju nii ongi. Me loome endale illusiooni, justkui läheksime ajas edasi, aga tegelikult need asjad nii lihtsad ei ole.
Mõelda võib erinevalt. Igal inimesel on omad mõttemallid ning tavaliselt on need samas kultuuriruumis kasvanud indiviididel üsna sarnased. Neid, kes mõtlevad teistmoodi, peetakse hulludeks või geeniusteks. Raamatus on rohkelt erinevaid inimesi, kes kannavad endas vägagi erinevaid mõtteid. Ja elavad oma mõtete järgi. Eks tegelikult olegi ju nii, et kõigepealt mõtleme endale elu välja ja siis hakkame seda realiseerima. Kui mõtleksime teistmoodi, oleks ka elu teistsugune. See raamat peaks olema väga hea rohi neile, kes on oma mõttemalli kõvasti kinni jäänud. Ehk raputab lugemine midagi lahti?
Autor on ülimalt aus. Selles kõiges on nii palju valu. Alguses tundub, justkui see raamat oleks kirjutatud just nimelt minu jaoks (kunagi oli aeg, kui kõigest sai villand, viskasin seljakoti selga, valisin odavlennu suvalisse riiki, lendasin kohale ja vaatasin, mis saab. Sai küll). Mida edasi, seda rohkem saan aru, kui palju see lugu sisaldab lihtsalt inimeseks-olemise valu ja vaeva. Aga mitte ainult. Ka rõõmu. Seega tunneb iga lugeja ennast selles loos mingil kombel ära.
Jõudsin tagakaaneni. Keegi oli raamatut paberi all hoidnud ja midagi kirjutanud. Päike pastis aknast just niisuguse nurga all, et hakkasin vajutusjälgi tuvastama. Lugesin välja kaks sõna: "kaart" ja "bussi". Ja siis tundus, et ma tegelikult ikkagi ei tea, mis raamatus juhtus. Minuni jõudis umbes samasugune lünklik katke tervikust nagu need kaks sõna. Ja nii just peabki olema, sest nende kahe sõna vahele jääb piisavalt palju mõtlemisruumi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar