Kirsti Vainküla. Ervin Abel. Siin ma olen

Kunagi oli aeg, mil lugesin järjest kümneid elulooraamatuid. Siis tundsin, et olen neist küllastunud. Mõni nädal tagasi raamatupoodide kataloogides tuhnides hakkas mulle see raamat silma ja ma tundsin, et tahan seda lugeda. Ei oskagi korraga seletada, miks. Lihtsalt. Niisiis - lugesingi.
Mäletan, et lapsena vaatasin vana kooli näitlejaid nagu inimesi teiselt planeedilt. Need, kes mängisid filmides, ei saanud ju olla päris inimesed, nad pidid olema kuidagi teistmoodi. Küllap olidki, aga muidugi ei suutnud ma sel ajal mõelda nende inimeste inimlikule küljele, pigem lõppesid minu arutlused rollide tasandil. Nüüd siis küsisingi endalt: mis inimene ta oli?
Sain vastuse: ta oli Suur Inimene. Just niisugune, kes suudab välja kanda need rollid, mida ta mängis. Ja niisugune, kes ei võtnud oma kutsumust ning tööd ülejala (ja kas näitleja seda üldse saabki?). Mulle meeldib see, et autor kirjeldab Abeli elu, jäädes ise täiesti märkamatuks. Tekst ei sisalda ülespuhutud emotsionaalsust, mis mind mõne elulooraamatu lugemisel väga häiris. Peategelane on kohal kogu oma hiilguses ja viletsuses ning autor ei ürita teda "üle mängida". Täpselt samamoodi meeldib mulle see, et Abeli annet ei ole kirjeldatud kellegi teise arvelt, kellegi teisega võrreldes. Iga kõrvaltegelane on siin omaette persoon, kellel on õigus olla see, kes ta on ja just nii ongi hea. 
Ka Abeli elu varjuküljed, tema nõrkused - raha, naised, ilusad riided - tuuakse välja täiesti hinnanguvabalt. Asi lihtsalt oli nii ja pole oluline, kas see oli halb või hea.
Mõnikord mulle tundub, et kipume asjadele liialt hinnanguid andma. Miks ei võiks me võtta asju ja inimesi sellistena nagu need on? Autor on sellest pahest täiesti vaba, müts maha ta ees!
Omaette väärtuse annab tekstile lisatud rohke pildimaterjal. Lugemist alustasin just sellest...
Kui võtan raamatukogust raamatu, siis hoian seda hoolikalt, sest ühel päeval tuleb see tagasi viia. Lähedane inimene on nagu raamat: ma pean teda hoidma hoolikalt, sest ühel päeval pean ma ta "tagasi andma". Ükskõik siis, kas Eesti teise otsa, maakera teisele küljele või taevastesse kõrgustesse.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave