29 november 2013

Mart Kadastik. Kevad saabub sügisel

Millegipärast arvatakse mõnikord, et ma kirjutan siin arvustusi. Ma ise nii ei arva. Arvustus on kindlate reeglite järgi kirjutatud tükk, aga mina ei pea kinni mingitest reeglitest. Lihtsalt kirjutan üles need raamatud mida loen. Asi sai alguse sellest, et juba pikka aega küsisid paljud tuttavad minult loetud raamatute kohta ja kui sama raamat tuli jutuks kümnekonna inimesega, igaühega eraldi, siis muutus asi natuke tüütuks. Lisaks mõtlesin, et võib-olla leidub raamatuhuvilisi, kellega ma silmast silma ei kohtu, aga kellele mu lugemispäevik kasuks võiks olla. Sellepärast siis kirjutangi. 
Üritan vältida hinnangute andmist (mõnikord see siiski ei õnnestu), sest kes ma selline olen, et teise tööd arvustan. Ise ma ju raamatu kirjutamiseks võimeline ei ole, järelikult ei ole mul ka õigust teiste kirjutatut maha teha. Kiita vast ikka tohin... Üldse on mõistlik lähtuda ürgsete eestlaste arusaamast, et asju tuleb võtta nii, nagu need on, mitte jagada headeks ja halbadeks. See kehtib kõige kohta ja nii on lihtsam elada. 

Aga nüüd raamatu juurde. Kodune kahekõne (veidi laiendatud):
- Mida sa jälle loed? "Kevad saabub sügisel" - mis see veel on?
- See on raamat meestest, kellel on saabunud supikuke periood.
- Mis see veel on?
- Need on niisuguses eas mehed, kes tunnevad ennast nagu kukk, kes varsti supi sisse läheb?
- ???
- Kukk, kes tunneb, et ta varsti supi sisse pannakse, võtab elult veel, mis võtta annab.
- Kuidas see meestesse puutub?
- Teatud eas meestega juhtub ju ka mõnikord nii, et nad tunnevad, et paremad aastad on möödas ning siis hakkavad noori naisi taga ajama.
- Noo-jahhh (venitatult).
- Tegelikult on see hea meestetundmise õpik naistele. Aga miks mitte ka meestele. Pean silmas just küpseid mehi...

Täpselt nii ongi. Eesti mehega on paraku nii, et ega ta suurt välja ei näita, mida tegelikult mõtleb ja tunneb. Lugesin kunagi uurimust, kus noorpoliitik intervjuu käigus väitis, et mehel on lubatud välja näidata ainult kahte tunnet: viha ja suguiha, teised tunded on ebamehelikud. Küllap on niisugune suhtumine äärmuslik, aga kohati on küll üsna raske sotti saada, mida need mehed siis tegelikult mõtlevad. Rohke õllega saunapeol saab ehk natuke rohkem teada, aga kas see just on kõige parem meetod?
Naistekaid on palju rohkem kui meestekaid. Tegelikult ei ole meestekaid peaaegu üldse (millegipärast on mul jäänud mulje, et mehed loevad peamiselt populaarteaduslikku ajalookirjandust Hitlerist ja Stalinist). See siin on tänuväärt kirjatükk, mis lõpuks ometi valgustab asju meeste seisukohast, seejuures on see heaks lugemiseks ka naistele. Loomulikult võib öelda, et see on ju fiktsioon, milleks seda siis tõsiselt võtta. Kah õigus, aga iva on raamatus täiesti olemas. Natuke võimendatud ja irooniline küll, aga ikkagi pakub see äratundmisrõõmu.
Autor ise kirjutab fiktsiooni ja tegelikkuse suhetest järgmise mõtte: fiktsioon on teinekord palju rohkem päris kui tegelikkus. Sest igapäevaelus kanname me maske ja varjame seda, kes tegelikult oleme ja kuidas asjad tegelikult on. Fiktsiooni puhul ei ole maske vaja - seega on see rohkem päris. Nii annab ta iseenda romaanile tabava hinnangu. Minu meelest oleks võinud seda mõtet sisaldava lõigu vabalt tagakaanele tutvustuseks panna, sest sellega on raamatu kohta peaaegu kõik öeldud.
Aga küsimusele, mis toimub keskealiste meeste ja verinoorte neidude vahel, ikkagi selget vastust ei saagi...
Esimesel võimalusel võtan kätte jätkuromaani, sest see siin on nii hea.

22 november 2013

John Grisham. Kamber

John Grisham jätkab talle omases joones: kõik tema raamatud on rohkemal või vähemal määral seotud Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja juriidiliste keerdkäikudega. Ei astu seegi romaan sissetallatud rajalt kõrvale. Samas lisab autor alati midagi enamat, just sellele loole omast.
Seekordne kohtualune on viimased üheksa aastat veetnud surmamõistetute osakonnas. Ta on rassist, kelle hingel on mõned mustanahaliste lintšimised ja käputäis pommiplahvatusi juutide hirmutamiseks. Õnnetul kombel lõppes viiman aktsioon kaksikutest väikelaste surmaga. Niisiis on mees surmanuhtluse justkui igati ära teeninud. Surmaotsuse täideviimiseni on jäänud neli nädalat. 
Siin astub mängu ühes suurfirmas töötav algaja advokaat Adam Hall, kes juba aastaid on omal käel seda juhtumit uurinud. Et põhjus, miks ta just sellest juhtumist huvitub, ilmneb juba raamatu alguses, siis ei ole mul põhjust seda varjata: surmaotsust ootab Adam Halli vanaisa. Siit tuleb mängu õige mitu mõtlemapanevat teemat, nii et juriidilise puntra lahtiharutamine jääb pigem tagaplaanile.
Vaikselt avanevad vanad perekonnasaladused ning see, et juba mitmeid põlvkondi on selle meesliikmed Ku Klux Klani kuulunud. Niisiis tuleb välja, et Sami (vanamees, kes ootab hukkamist) ei saa justkui süüdistada selles, kes ta on. Sotsiaalne keskkond on kujundanud ta just nimelt niisuguseks, nagu ta on. Ja asjaolu, et Sami poeg aastaid tagasi oma päritoluperega igasugused suhted katkestas, on teinud tema pojast Adamist just selle, kes tema on. Esmapilgul näib, et vanaisa ja lapselaps on äärmiselt erinevad, kuid tegelikult see nii ei ole. Nad on nimelt mõlemad inimesed koos kõige selle juurde kuuluvaga.
Loomulikult ei saa üle ega ümber diskussioonist surmanuhtluse ümber. Tavaliselt jääb selle teema käsitlemine üsna pinnapealseks: tapmine ei saa olla karistus; kes on need inimesed, kes otsuse täide viivad; kas ohvrite omaksed vajavad seda; kui surmanuhtlus asendatakse eluaegse vangistusega, miks siis maksumaksja mõrtsukat üleval peab pidama. Ja nii edasi. Grisham võtab asja märksa sügavamalt ette. Ta lööb mõned stereotüüpsed tõekspidamised täiesti uppi. Ja stereotüübid teatavasti ei ole kuigi toredad, nii et antud loo lugemine võib lugeja mõttemaailma vabalt väheke rikastada.
Ega see väga kerge lugemine ei olegi, sest päris palju käib läbi erinevaid kohtunikke, vanglaametnikke, advokaate. Päris keeruline on seda kõike haarata. Lisaks veel erinevad juriidilised mõisted, dokumendid, palvekirjad. Kohati läheb see suisa kuivaks ja igavaks. Aga lõpupoole juhtus küll nii, et mul jäi taas uneaega väheks: lihtsalt ei saanud raamatut käest ära panna. Oli ju vaja teada, kas hukkamine toimub või mitte. Võib-olla toimub, võib-olla mitte... vot ei ütle!

16 november 2013

Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses

Hemingway teostest kirjutamine tundub iseendale nagu pühaduseteotus. Sest tegemist on millegi niisugusega, mis on selge ja puhas ning mida ei ole ilus torkida. 
Loomulikult ei ole antud juhul tegemist kergekaalulise lugemisvaraga. Aga vahetevahel tasub niisugust kraami kätte võtta, et mõista, mis on tõeliselt hea. Pärast sellist lugemist tundub, et ükski lause ei ole piisavalt hea ja läbimõeldud ning mõtted on puha lamedad. Üks oluline erinevus kaasaegsete autorite ja klassikute vahel seisnebki vist selles, et kaasaegne kirjanik kirjutab LUGU, aga klassik kirjutab LUGU JA LAUSEID. Iga üksik lause on puhas, viimistletud tervik. Ja need miniatuursed tervikud omakorda moodustavad suuremaid tervikuid. Isegi sõnakordused, mis tavalises romaanis häiriksid, on siin läbi mõeldud. Ja see keelenauding, mida Hemingway lugejale pakub, on Enn Soosaare tõlkes ilusti alles. Kaks suurt meest - kirjanik ja tõlkija - on nende roosade kaante vahel kokku saanud. 
Seda siin ei saa pidada päriselt romaaniks. Samas ei ole see ka pelgalt mälestusteraamat. Tegemist on millegi täiesti liigitamatuga. Hemingway kirjeldab siin oma elu Pariisis eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Just nimelt kirjeldab ta elu, mitte linna ennast. Aga raske on neid kaht teineteisest lahutada. Lisaks loob ta pildi sellest, mida niisugune keskkond kirjanikule tähendas. Ja nii, nagu korra varemgi, jõuan tagasi Pariisi fenomeni juurde: mis see õieti oli, mis kirjanikud ja kunstnikud niimoodi looma pani?
Paula McLaini "Pariisi abikaasa" räägib põhimõtteliselt sama loo, kuid hoopis teisest vaatepunktist. Nii tasukski neid kahte raamatut koos lugeda, sest üks täiendab teist. Scott F Fitzgeraldi austajatele on see raamat siin omamoodi maiuspalaks. Hemingway jutustab ühest reisist Lyoni ning kasutab Fitzgeraldi veidruste kirjeldamisel äärmiselt peent huumorit.
Niisiis - kõigel on kõigega seos. Üks raamat viib teiseni ning samast ajastust, samast kohast ja samadest inimestest võib kirjutada lõputult erinevaid raamatuid. Nii ei hakka kunagi igav.

15 november 2013

Khaled Hosseini. Ja mägedelt kajas vastu

See on Khaled Hosseini kolmas eesti keelde tõlgitud romaan. Need eelmised lugesin läbi kunagi ammu, kui mul ei olnud veel kombeks kirjutada. 
Selle kirjutamisega on vahvad lood. Mõnikord, kui arvuti kallal klõbistan, küsib üks mu pereliige: "Mida sa teed?" Ja mina vastan: "Kirjutan raamatut." Kõlab uhkelt küll. Asjaosalised saavad aru, ülejäänud arvavad minust ilmselt enamat, kui väärt olen. Sest vaevalt et kunagi päris raamatuga maha saan.
Romaan räägib taas Afganistanist ja sealsete inimeste saatusest. Võrreldes eelmiste lugudega on siin märksa vähem juttu poliitilisest olukorrast. Kirjanik keskendub peamiselt inimlikule tasandile. Seejuures kirjeldab ta erinevate inimeste lugusid, mis üksteisega läbi põimuvad, tihti võib kohata sama lugu erinevate inimeste vaatenurgast.
Tagakaanel on kirjas, justkui oleks tegemist emotsionaalse, provotseeriva ja unustamatu romaaniga sellest, kuidas me armastame. Sõna "provotseeriv" on selle raamatu iseloomustamiseks ehk kõige tabavam. Sest armastuse ja inimlikkuse mõisted teevad siin lausa uperpalli. Oleme ju harjunud sellega, et inimlikkusega käib kaasas jäägitu hoolitsemine ligimese eest. Sellest romaanis käituvad aga tegelased sootuks teisiti, ja seda puhtalt inimlikkusest. Mida võiks arvata näiteks ühest isast, kes müüb oma pisitütre maha selleks, et tema elu saaks olema parem kui isal endal? Või noorest naisest, kes jätab oma õe kõrbesse surema? Tundub karm, aga kirjaniku loodud kontekstis pöörduvad kõik hinnangud pea peale.
Igal juhul on see erakordselt valus lugemine. Lisaks sellele ei too autor kogu lugu kandikul lugeja ette, vaid jätab piisavalt ruumi iseseisvaks mõttetööks.

07 november 2013

Lars Kepler. Hüpnotisöör

Lars Kepleri pseudonüümi taga peitub kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril.  "Hüpnotisöör" on Joona Linna sarja esimene raamat. Väidetavalt tõusis see 2009. aastal Rootsi müügiedetabelite absoluutsesse tippu, ületades isegi Stieg Larssoni triloogia populaarsuse.
Lugesin sarja raamatuid vales järjekorras: "Painajalik leping" sai juba mõni aeg tagasi läbi loetud ja erilist muljet see ei avaldanud. Aga näib nii, et sarjade puhul tuleb alati arvestada, et esimene lugu on parim, järgmised aga on rohkem juba kohustusest ajendatuna kirja pandud. Nii ongi, et "Hüpnotisöör" vangistas mu mõneks ajaks endasse. 
Raamat ise oleks justkui kolmest erinevast romaanist kokku pandud. Võib-olla isegi neljast. Alguses leitakse Stockholmi äärelinnast mehe surnukeha. Hiljem selgub, et tema kodus on tapetud ka ülejäänud perekond. Ainult teismeline poeg on imekombel ellu jäänud. Siin asuvad tegevusse kriminaaluurija Joona Linna ja arst Erik Maria Bark. Suur osa raamatu tegevusest hõlmabki tegelikult viimase perekonda. Nimelt on mees kunagi ammu praktiseerinud hüpnoteraapiat ning selle mingil põhjusel lõpetanud. Paraku kerkivad uurimise käigus esile mineviku varjud. Nii jääb esialgne tapalugu mõne aja pärast unarusse ning tegevus hargneb põhiliselt lapseröövi ümber. Raamatu viimased poolsada lehekülge oleks justkui kirjutanud keegi teine. Kui enamik romaanist on kirjutatud rahulikus, inimlikus, kergesti jälgitavas laadis, kus peamine rõhk on inimloomusel, siis lõpus hakkab juhtuma ulmelisi asju. Kujutatakse hirmsat madinat, mis võib olla küll kaasakiskuv ja filmilik, kuid ei sobi eelnevate sündmuste konteksti. Mõningad detailid tunduvad lausa ebausutavad. Aga las see olla, küllap on igal asjal mingi põhjus.
Kogu loo foonil kerkivad esile kaks põhiteemat: hüpnoos ja perekond. Viimasest räägivad väga paljud kirjanikud, siinsed keskenduvad peamiselt sellele, mis inimesega toimub siis, kui perekond on ohus või hoopiski katki. Esile tulevad kummalised ja kohati lausa haiged käitumismustrid, mis pööravad palju asju pea peale. Aga hüpnoos on midagi hoopis põnevamat. Nimelt keskendub lugu hüpnoosi eetilistele aspektidele. Kas see on ravivormina üldse aktsepteeritav? Kui on, siis missugustel tingimustel? Kas hüpnoosi tohiks rakendada kriminaaluurimises? Nii palju piiripealseid, vastuseta küsimusi.  
Raamat on kahtlemata kaasakiskuv ja lugemist väärt. Aga taas peab arvestama, et käest ära panna on seda väga raske, kui mitte võimatu. Niisiis - varugem aega.

03 november 2013

Kathryn Stockett. Koduabiline

Taas kord selgus tõde, et ma ei hoia ennast filmimaailmaga ikka üldse kursis. Näppu juhtus pealtnäha üsna suvaline raamat. Kaas ei näe välja ka selline, et väga lugema kutsuks. Pealkiri viitab keskpärasele naistekale. Kui pool raamatut läbi loetud sai, siis selgus, et "The Help" olevat paar aastat tagasi kuum film olnud ning suisa Oscarile kandideerinud. Ja mina ei teadnud asjast midagi. Vast nii ongi parem.
Eelmise sajandi kuuekümnendate alguse Ameerika Ühendriigid. Mississippi osariik. John Kennedy mõrv. Keskvõim üritab korda luua rassisuhetes. Martin Luther Kingi marss. Kosmoseajastu algus. Vietnami sõda. Hipid tõstavad pead. Ja selle kõige keskel hulk seletamatuid piire inimeste mõtteviisis. Harjumus, mis ütleb, et just nii on õige, sest on ju alati olnud. Eriti kõik see, mis puudutab rassisuhteid. Just sellele "Koduabiline" keskendubki.
Raamat räägib ühe väikelinna elust kolme naise silmade läbi. Skeeter on 22-aastane valge naine, kes naaseb pärast kolledži lõpetamist kodulinna. Nende mustanahaline majateenija on vahepeal seletamatutel põhjustel lahkunud. Mitte keegi ei ürita Skeeterile selgitada, mis juhtus. Ja Skeeter igatseb väga taga musta naist, kes ta üles kasvatas.
Aibileen on mustanahaline majateenija, kes kasvatab seitsmeteistkümnendat valget väikelast. Minny on samuti mustanahaline teenija, kuid selle erinevusega, et kui Aibileen suudab ennast tagasi hoida ning piisavalt alandlikult käituda, siis Minnyl on alatasa oma suuvärgiga pahandusi ning seetõttu peab ta sageli töökohta vahetama. Halb kuulsus väikelinnas ei tee talle asja sugugi lihtsaks.
Need kolm naist  jutustavad vaheldumisi kahe aasta jooksul toimuvatest sündmustest, kirjeldavad elu valgete perekondades, eelkõige aga noorte valgete naiste ambitsioone ja püüdlusi. Niisuguselt kujutatuna tundub see kõik naeruväärne, tõusiklik ja vihaleajavalt ebaõiglane. Sündmused, mida kirjeldatakse, on äärmiselt mitmekesised: põnevad, traagilised, koomilised. Nii, nagu elu ise on. 21. sajandi Eestis seda romaani lugedes on tunne, kas ehk autor pisut üle ei pinguta. Samas kirjutab ta ise järelsõnas, et kuuekümnendate kodudes koheldi mustanahalisi kohati veel alandavamalt, kui raamatus kujutatud.
Uudishimu on mõnikord päris kasulik. Lugesin raamatu läbi ja hakkasin filmi kohta uurima. Erinevad arvustused olid suhteliselt kriitilised. Üks inimene avaldas kommentaariumis kahtlust, et kui film on nii mage, siis on järelikult aineseks olev raamat sama mannetu. Vale puha. Raamat on mahlakas ja vahva lugemine, aga kinolinale on toodud Hollywoodi standarditele vastav keskpärane film, mis võimalikult hästi müüks. Vähemalt nende arvukate juppide alusel, mis Youtube´is üleval, võiks sellest niimoodi arvata. Aga ühte lõiku tasuks küll vaadata. Nii, nagu raamatus on minu arvates värvikaimaks tegelaseks Minny, nii ka vaadatud lõikudest oli tõeliselt nõmenaljakas lugu "Eat my sh*t". 
Romaani juurde tagasi tulles: see oli paeluv ja sisukas lugemine. Piisavalt lihtne, kuid samas mitte liiga primitiivne. Raske oli seda käest ära panna isegi siis, kui kell palju ja uni silmas. Mõtlemapanev. Näiteks tasuks arutleda selle üle, et kui Rafaello (loe: Vahva Vello) komm musta paberisse pakkida, kas ta siis maitseks teistmoodi kui harjumuspärased valged?