29 november 2013

Mart Kadastik. Kevad saabub sügisel

Millegipärast arvatakse mõnikord, et ma kirjutan siin arvustusi. Ma ise nii ei arva. Arvustus on kindlate reeglite järgi kirjutatud tükk, aga mina ei pea kinni mingitest reeglitest. Lihtsalt kirjutan üles need raamatud mida loen. Asi sai alguse sellest, et juba pikka aega küsisid paljud tuttavad minult loetud raamatute kohta ja kui sama raamat tuli jutuks kümnekonna inimesega, igaühega eraldi, siis muutus asi natuke tüütuks. Lisaks mõtlesin, et võib-olla leidub raamatuhuvilisi, kellega ma silmast silma ei kohtu, aga kellele mu lugemispäevik kasuks võiks olla. Sellepärast siis kirjutangi. 
Üritan vältida hinnangute andmist (mõnikord see siiski ei õnnestu), sest kes ma selline olen, et teise tööd arvustan. Ise ma ju raamatu kirjutamiseks võimeline ei ole, järelikult ei ole mul ka õigust teiste kirjutatut maha teha. Kiita vast ikka tohin... Üldse on mõistlik lähtuda ürgsete eestlaste arusaamast, et asju tuleb võtta nii, nagu need on, mitte jagada headeks ja halbadeks. See kehtib kõige kohta ja nii on lihtsam elada. 

Aga nüüd raamatu juurde. Kodune kahekõne (veidi laiendatud):
- Mida sa jälle loed? "Kevad saabub sügisel" - mis see veel on?
- See on raamat meestest, kellel on saabunud supikuke periood.
- Mis see veel on?
- Need on niisuguses eas mehed, kes tunnevad ennast nagu kukk, kes varsti supi sisse läheb?
- ???
- Kukk, kes tunneb, et ta varsti supi sisse pannakse, võtab elult veel, mis võtta annab.
- Kuidas see meestesse puutub?
- Teatud eas meestega juhtub ju ka mõnikord nii, et nad tunnevad, et paremad aastad on möödas ning siis hakkavad noori naisi taga ajama.
- Noo-jahhh (venitatult).
- Tegelikult on see hea meestetundmise õpik naistele. Aga miks mitte ka meestele. Pean silmas just küpseid mehi...

Täpselt nii ongi. Eesti mehega on paraku nii, et ega ta suurt välja ei näita, mida tegelikult mõtleb ja tunneb. Lugesin kunagi uurimust, kus noorpoliitik intervjuu käigus väitis, et mehel on lubatud välja näidata ainult kahte tunnet: viha ja suguiha, teised tunded on ebamehelikud. Küllap on niisugune suhtumine äärmuslik, aga kohati on küll üsna raske sotti saada, mida need mehed siis tegelikult mõtlevad. Rohke õllega saunapeol saab ehk natuke rohkem teada, aga kas see just on kõige parem meetod?
Naistekaid on palju rohkem kui meestekaid. Tegelikult ei ole meestekaid peaaegu üldse (millegipärast on mul jäänud mulje, et mehed loevad peamiselt populaarteaduslikku ajalookirjandust Hitlerist ja Stalinist). See siin on tänuväärt kirjatükk, mis lõpuks ometi valgustab asju meeste seisukohast, seejuures on see heaks lugemiseks ka naistele. Loomulikult võib öelda, et see on ju fiktsioon, milleks seda siis tõsiselt võtta. Kah õigus, aga iva on raamatus täiesti olemas. Natuke võimendatud ja irooniline küll, aga ikkagi pakub see äratundmisrõõmu.
Autor ise kirjutab fiktsiooni ja tegelikkuse suhetest järgmise mõtte: fiktsioon on teinekord palju rohkem päris kui tegelikkus. Sest igapäevaelus kanname me maske ja varjame seda, kes tegelikult oleme ja kuidas asjad tegelikult on. Fiktsiooni puhul ei ole maske vaja - seega on see rohkem päris. Nii annab ta iseenda romaanile tabava hinnangu. Minu meelest oleks võinud seda mõtet sisaldava lõigu vabalt tagakaanele tutvustuseks panna, sest sellega on raamatu kohta peaaegu kõik öeldud.
Aga küsimusele, mis toimub keskealiste meeste ja verinoorte neidude vahel, ikkagi selget vastust ei saagi...
Esimesel võimalusel võtan kätte jätkuromaani, sest see siin on nii hea.

2 kommentaari:

  1. "Eesti mehega on paraku nii, et ega ta suurt välja ei näita, mida tegelikult mõtleb ja tunneb."

    Ega naistega ausalt öeldes kaugeltki paremad lood ole. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus. Järeldus: õppigem ennast adekvaatselt väljendama - ja elu muutub palju paremaks.

      Kustuta