Lars Kepler. Hüpnotisöör

Lars Kepleri pseudonüümi taga peitub kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril.  "Hüpnotisöör" on Joona Linna sarja esimene raamat. Väidetavalt tõusis see 2009. aastal Rootsi müügiedetabelite absoluutsesse tippu, ületades isegi Stieg Larssoni triloogia populaarsuse.
Lugesin sarja raamatuid vales järjekorras: "Painajalik leping" sai juba mõni aeg tagasi läbi loetud ja erilist muljet see ei avaldanud. Aga näib nii, et sarjade puhul tuleb alati arvestada, et esimene lugu on parim, järgmised aga on rohkem juba kohustusest ajendatuna kirja pandud. Nii ongi, et "Hüpnotisöör" vangistas mu mõneks ajaks endasse. 
Raamat ise oleks justkui kolmest erinevast romaanist kokku pandud. Võib-olla isegi neljast. Alguses leitakse Stockholmi äärelinnast mehe surnukeha. Hiljem selgub, et tema kodus on tapetud ka ülejäänud perekond. Ainult teismeline poeg on imekombel ellu jäänud. Siin asuvad tegevusse kriminaaluurija Joona Linna ja arst Erik Maria Bark. Suur osa raamatu tegevusest hõlmabki tegelikult viimase perekonda. Nimelt on mees kunagi ammu praktiseerinud hüpnoteraapiat ning selle mingil põhjusel lõpetanud. Paraku kerkivad uurimise käigus esile mineviku varjud. Nii jääb esialgne tapalugu mõne aja pärast unarusse ning tegevus hargneb põhiliselt lapseröövi ümber. Raamatu viimased poolsada lehekülge oleks justkui kirjutanud keegi teine. Kui enamik romaanist on kirjutatud rahulikus, inimlikus, kergesti jälgitavas laadis, kus peamine rõhk on inimloomusel, siis lõpus hakkab juhtuma ulmelisi asju. Kujutatakse hirmsat madinat, mis võib olla küll kaasakiskuv ja filmilik, kuid ei sobi eelnevate sündmuste konteksti. Mõningad detailid tunduvad lausa ebausutavad. Aga las see olla, küllap on igal asjal mingi põhjus.
Kogu loo foonil kerkivad esile kaks põhiteemat: hüpnoos ja perekond. Viimasest räägivad väga paljud kirjanikud, siinsed keskenduvad peamiselt sellele, mis inimesega toimub siis, kui perekond on ohus või hoopiski katki. Esile tulevad kummalised ja kohati lausa haiged käitumismustrid, mis pööravad palju asju pea peale. Aga hüpnoos on midagi hoopis põnevamat. Nimelt keskendub lugu hüpnoosi eetilistele aspektidele. Kas see on ravivormina üldse aktsepteeritav? Kui on, siis missugustel tingimustel? Kas hüpnoosi tohiks rakendada kriminaaluurimises? Nii palju piiripealseid, vastuseta küsimusi.  
Raamat on kahtlemata kaasakiskuv ja lugemist väärt. Aga taas peab arvestama, et käest ära panna on seda väga raske, kui mitte võimatu. Niisiis - varugem aega.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja