24 juuli 2013

Lars Saabye Christensen. Maskeraad

Vihmane ilm on raamatukoi unistus. Millal veel saaks nii süüdimatult teki all nurru lüüa ja raamatut lugeda? "Maskeraad" on selleks puhuks just nimelt õige tükk, sest nagunii ei saa seda käest panna enne, kui kõik loetud. 
Lars Saabye Christensen on "süüdi" selles, et üldse raamatutest kirjutama hakkasin. "Poolvend" mõjus niivõrd võimsalt, et saadud emotsiooni ei olnud võimalik endale hoida. Pikemalt ajaliselt distantsilt vaadatuna tundus kohati, et tegemist oli pigem lugeja emotsionaalse seisundiga, mitte raamatu endaga. "Maskeraad" lükkas selle hüpoteesi ümber: taas sain erakordse lugemiselamuse.  See  on imetlusväärne, kuidas üks kirjanik suudab lihtsate lausete taha panna nii palju.
Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis vale ning kes ta selline üldse on. Lugemise ajal tekkis kohati segadus, et tegemist ei olegi poisi, vaid hoopis tüdrukuga. Sellele segadusele panevad pitseri romaani lõpuleheküljed.
Kirjanik keskendub sellele, kuidas paneb inimest käituma häbitunde puudumine. Ega me ju enamasti häbile kui tundele mõelda ei taha, sest see on ebamugav. Küllap on igaühel minevikus mõni niisugune seik, mille meenutamine häbi taas esile tõstab ja palju mugavam on, kui seda ei näpi. Kunagi ammu käisin häbi-koolitusel ja sain teada, et see on tunne, mille vastu ei anna mitte midagi ette võtta. Kui süü puhul piisab andekspalumisest ja -saamisest, siis häbi tuleb lihtsalt välja kannatada ja oodata, millal ta vaibub. See võtab aega, tavaliselt mitte vähe.
Kirjanik läheneb häbile hoopis teisest aspektist: mis siis saab, kui inimene on häbitu. Sel juhul ei kehti tema jaoks mitte ükski ühiskonnas toimiv kõlblusnorm. Ma ei pea silmas ainult seksuaalsust puudutavaid kirjutamata reegleid. Millegipärast seostatakse häbi eelkõige seksuaalsuse ja inimese kehaga, kuid selle haardeulatus on märksa laiem. Seda ulatust on võimalik läbi romaani kogeda.
Igal juhul on taas tegemist meistriteosega, mille lugemine ei tekita häbitunnet sellepärast, et raiskad aega millelegi, millel ei ole erilist väärtust.
Juba teist raamatut järjest juhtuvad mulle näppu lood, kus vanemad oma lapsest ei oska või ei taha hoolida. Mõlemad lood on paigutatud erinevatesse aegadesse ja kohtadele. Ja nüüd siin, 21. sajandi Eestis kurdame me selle üle, et vanemad muudkui töötavad ja lastel puuduvad elementaarsed praktilised ning sotsiaalsed oskused. Jah, muidugi on ebamugav, kui seesugused asjad on saamas normiks ning oma lapsega tegelev täiskasvanu on pigem erand. Viimasel ajal olen sellest lugenud artikleid ja kommentaare küll laagrite kasvatajatelt, õpetajatelt, lapsevanematelt, tööandjatelt. Ilmselt probleem on tõsine ja seda ei saa eitada. Aga sama ilmne on ka, et mingil määral tundub probleem olevat üldinimlik: ikka ja alati on ühiskonnas leidunud inimesi, kes ei hoolitse oma järelkasvu eest. Ainult et enamasti toimivad elementaarsed normid nende puhul ikkagi normaalselt, ühiskond lihtsalt surub need peale. Praegune olukord ilmselt ongi ohtlik sellepärast, et noorte teadvuses toimub mingi massiline murrang tarbijamentaliteedi suunas ja seetõttu ei "loksu" asjad enam ise paika. Mõnes mõttes on "Maskeraad" miniatuurne vihje sellele, mis nii võiks saada. Aga mis seal ikka, juba keiser Nero ajal öeldi, et noored on hukas. Ja ikka ning alati on elatud enda arvates normaalselt. Küllap elatakse ka tulevikus.

19 juuli 2013

Rose MacMurray. Õhtupoolikud Emilyga

Nagu näha, väga pitsiline raamat. Pitsiline küll, aga mitte magus, pigem on tegemist tõsisemapoolse lugemisega.
Raamatu autor on luuletaja, kes tundis huvi Emily Dickinsoni loomingu ja elu vastu. See romaan ongi tegelikult tema uurimistöö tulemus, ainult et ilukirjanduslikus vormis. Emily siiski raamatu peategelane ei ole. Selleks on hoopis Miranda Chase, kelle elu kulgeb 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikides. Kõrvaltegelasena tuuakse sisse Emily Dickinsoni jõuline isiksus. Tegemist on oma ajastus äärmiselt erilise naisega. See, et ta oli valinud täieliku eraldatuse ühiskonnast ning et tema luuletusi ei avaldatud, on kuulda olnud varemgi. Tuleb välja, et tegemist oli väga enesekeskse naisega, kelle armuiha oli tohutu, kuid kes ei suutnud seda reaalses elus kogeda ning seetõttu pidi elama fantaasiamaailmas. Ning kogu oma fantaasia elas ta välja kirjades oma ihalusobjektidele, ükskõik, kas need olid siis mehed või naised. Seejuures ei saa siin rääkida armastusest selle traditsioonilises tähenduses, pigem väljendus see omanditundes, sest iga kord, kui armastusobjekt talle ei vastanud või sõitis ootamatult ära, oli Emily sügavalt solvunud. Selles kummalises maailmapildis hägustusid täielikult tõe ja väljamõeldise piirid. Nii kujundas Emily oma mõtetes reaalsuse ümber ja esitas seda tõe nime all. Ning mitte keegi ei pidanud seda valetamiseks. 
Tegelikult on romaanis käsitletud temaatika märgatavalt laiem poetessi eraelust ja isiksusest. Kirjanik toob välja kogu 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikide olusitku ja ühiskondlikud suhted. Muuhulgas toimub tegevus kodusõja ajal. Kui "Tuulest viidud" käsitleb sama sündmust lõunaosariikide seisukohalt, siis siin vaadatakse asja põhjaosariikide vaatepunktist. Ja seda pigem inimlikult tasandilt lähtudes, mitte niivõrd poliitilisest ja sõjalisest seisukohast.
Erilist tähelepanu väärib naise roll puritaanlikus ühiskonnas. Ikka ja jälle kerkib esile küsimus armastuse lubatavusest ja sobivusest noore naise ellu. Ja siin tähistab naisterahva õnne tõepoolest ainult abiellumine, sest teisiti oli ennast praktiliselt võimatu realiseerida. 
Ka peategelase Miranda Chase´i puhul on tegemist oma aja kohta ebatavalise naisega, kes pühendub karjäärile. Siin tuleb esile ajatu küsimus: kuidas ühendada perekonda ja karjääri? Tuleb välja, et mitte midagi pole vahepeal muutunud. Paraku on Jumal meile ööpäevas vaid 24 tundi kinkinud ja see ei muutu kunagi. Ning sellesse lõiku tuleb kõik vajalikud asjatoimetused ära mahutada. Nii peabki tegema valikuid. Tahaks ju küll kõike ja hästi palju, aga reaalsus ei tule järele.
Raamat on keeleliselt vägagi nauditav. Tõlkija ja toimetaja on teinud väga head tööd ning tulemuseks on puhas lugemisnauding.

10 juuli 2013

Bridget Asher. Provence´i murtud südamega

Suvel kipub lugemisvara üpris kerglaseks muutuma. Bridget Asheri raamat on selles meeleolus nagu rusikas silmaauku. Midagi on selles annagavaldalikku. Mäletan, et lugesin eelmisel suvel umbes samal ajal Anna Gavalda "Lohutajat" ja see tundus hea. Ilmselt olen vahepeal kriitilisemaks muutunud, aga see raamat tundub loetav: vihale ei aja, aga hõiskama ka ei pane. Siiski on nende kahe raamatu vahel sarnasusi ridamisi.
Lugu räägib noorest ameeriklannast, kes on mõni aasta tagasi õnnetuse läbi kaotanud oma mehe. Selles olukorras ei tahagi ta oma eluga edasi minna, lihtsalt leinab ja vegeteerib. Ja siis mõtlevad tema õde ja ema, keda raamatus kujutatakse üsna vastuoluliste ja enamasti tüütute naistena, välja plaani, et õnnetuke tuleb omast keskkonnast välja saada. Nii annavad nad talle ülesande sõita koos väikese pojaga Prantsusmaale, kus perekonnal on maamaja. Kuna see on hiljuti põlenud, siis vajatakse kedagi, kes olukorrale pilgu peale viskaks. Nii ta siis lähebki. Nagu naistega ikka, hakkavad juhtuma väga emotsionaalsed asjad. Päris kõik ei ole roosamannalised armastuse-leidmise lood, aga enamasti ikka. 
Sellelaadsetele raamatutele kohaselt on autor jäänud truuks mõtteviisile, et naise õnn seisneb sobiva mehe leidmises ja temaga ühise elu jagamises. Siinkohal ei ole ta seda väljendanud naistekatele omase silmatorkava naiivsusega, vaid märgatavalt pehmemalt.
Üks päris vahva kõrvaltegelane on siiski ka: nendega sõidab kaasa peategelase õe teismeline kasutütar, kes osutub üllatavalt küpseks ja tasakaalukaks tüdrukuks.
Omaette väärtuseks on Prantsusmaa olustikukirjeldused. Ja nagu viimasel ajal moeks on saanud: toidud. Parim osa raamatust on selle sabas olevad retseptid. Mul on plaan mõned neist kunagi tulevikus ära proovida. Tunduvad huvitavad.

03 juuli 2013

Kaui Hart Hemmings. Järeltulijad

Võtsin riiulist jälle suvalise raamatu. Esmane lehitsemine tõukas pigem eemale, sest esimesed leheküljed on täis ajakirjanduses avaldatud kiidulaule käesolevale raamatule. See andis lugemisele suhteliselt lääge meki. Lisaks leidsin lõpust kordamisküsimused. See tundus kuidagi naljakas ning meenutas pigem põhikooli ajalooõpikut, kus iga peatüki lõpus on küsimused. Ja siis andsin romaani Annamiiale lugeda. Ta tõi selle järgmisel päeval tagasi, öeldes, et tema nii primitiivset asja lugeda ei saa. Niisiis - tore algus.
Tegelikult ei ole asi nii hull. See on hea kerge suvine lugemine, mis ei nõua erilist pingutust, aga samas ei ole ka sisutühi. Tõsise tahtmise korral on siit võimalik mõtteainet saada küll. Ja kaasahaarav on see ka. Minul näiteks jäi viimase öö uneaeg veidi napiks.
Lugu jutustab Hawaii ühest mõjukamast perekonnast, kelle ema on koomas. Mina-tegelane on tema abikaasa, kes alles niisuguses olukorras avastab isaks-olemise keerukuse. Tütred on teismelised ja seega on olukord tema jaoks uus, võõras ja harjumatu. Aga tegelikult ei mõju pereisa üldsegi peategelasena, pigem on selleks naine, kes romaani kestel kordagi elule ei tulegi. Ikkagi keerleb karussell tema ümber ning see mõjutab kõiki tegelaskujusid. Ta ise on ema ja naisena üks suur küsimärk ja mõistatus. Igatahes mõjub ta üpris ebatavalisena ning tekitab lugedes vastuolulisi küsimusi. Mõnes mõttes toimib ta hingearstina, kes valuvõtteid kasutades sunnib oma lähedasi mugavast tsoonist välja ronima ja elama hakkama. 
Lisaks ema Joanie´le on põnevaid tegelaskujusid veelgi. Näiteks Scottie, kümneaastane peretütar, kes oma otsekohesusega kõiki jahmatab. Kirjanik ise ütleb raamatu sabas trükitud intervjuus, et teismelised on justkui täiskasvanute karikatuurid. Täiskasvanu ei ütle kõiki oma mõtteid avalikult välja, eriti siis, kui need ei ühti ühiskonnas kehtivate kirjutamata seadustega. Aga teismeline ütleb küll ja mõnikord (tegelikult peaaegu alati) on see väga tervendav, aga täiskasvanule ebamugav. Häbitunne pole kunagi meeldiv. 
Kogu loo taustal figureerib keegi Sid, kes mõjub justkui punktiirjoonena: ta ilmub väga jõuliselt, kaob siis jälle tagaplaanile, et taas ja taas uuesti esile tõusta. Millegipärast kipub tekkima paralleel Jääaja-Sidiga: natuke vinguv, väga aus ja sageli üllatav. Nii tundub, et ka tema välimus võiks olla midagi Multika-Sidist, ainult et inimversioon: totakalt naeratav veidi äraolev väljaveninud poisivolask, kelle proportsioonid on põhjalikult paigast ära.
Kirjanik ütleb, et Hawaii ei ole tema arvates pelgalt taust, vaid pigem tegelaskuju. Kuna aga jutt käib ikkagi valusatest inimsuhetest, siis minu jaoks jääb toimumiskoht küll üpris tähtsusetuks. Aga kogu see suhete virrvarr paneb mõtlema, kas ikka alati on hea teada tõde. Äkki mõnikord on teadmatus või vale palju etemad?
Kaanele on kirjutatud: "Vaata ka samanimelist filmi!". Küllap kunagi vaatangi.

Henning Mankell. Püramiid

Mankell paneb aja tagurpidi käima. Alguses ilmusid küpses keskeas Wallanderiga juhtunud lood ning alles nüüd saame teada, mis oli enne.
Erinevalt eelmistest ei ole see siin terviklik romaan, vaid koosneb üksikutest lugudest. Lugemise teeb see mugavaks, sest niisuguse pikkusega lugusid on võimalik ühe hooga läbi võtta ilma, et igapäevaelu selle all kannataks. Mankell on toimuva ka kenasti dateerinud, nii et lugejal on võimalus jälgida tema enda arengut. Ja mitte ainult - ka seda, mis toimub tema perekonnas, kuidas ta loob suhte, kuidas see areneb ning lõpuks puruneb. Eelnevalt ilmunud lood on ju kõik lahutatud Wallanderist, kelle elus figureerib endine naine Mona. Nüüd saame teada, kes ta selline on ja mis õieti juhtus. Mõnes mõttes meenutab seesugune mõrvauurija kuvand katoliku preestri oma: see vajab nii jäägitut pühendumist, et perekonna jaoks lihtsalt ruumi ei jätku. Nagu tahaks, aga pole võimalik.
Mis puudutab lugude pealiini, siis see on jätkuvalt sama: ikka tuleb kõrvaldada kurikaelad ja üldjuhul eeldab see põhjalikku mõttetööd. Ühe väikese erandiga: nende kaante vahel on üks väga lihtne lugu, mille puhul ei ole tegemist pikaleveniva uurimisega. See on lihtsalt üks kriitiline situatsioon, millesse Wallander kogemata sisse astub. Pigem lisab selline lähenemine jutukogumikule vürtsi. Ja veel -  Mankell on viimase loo osavasti haakinud järgnevaga, nii et "Püramiidi" lõpus algab "Näota mõrvarid". Kes viimast on lugenud, tunneb selle ära.
Niisiis on Mankell säilitanud endise kvaliteedi ning väärib lugemist. Eriti suvel, kui asju tuleb veidi kergemalt võtta.