03 juuli 2013

Kaui Hart Hemmings. Järeltulijad

Võtsin riiulist jälle suvalise raamatu. Esmane lehitsemine tõukas pigem eemale, sest esimesed leheküljed on täis ajakirjanduses avaldatud kiidulaule käesolevale raamatule. See andis lugemisele suhteliselt lääge meki. Lisaks leidsin lõpust kordamisküsimused. See tundus kuidagi naljakas ning meenutas pigem põhikooli ajalooõpikut, kus iga peatüki lõpus on küsimused. Ja siis andsin romaani Annamiiale lugeda. Ta tõi selle järgmisel päeval tagasi, öeldes, et tema nii primitiivset asja lugeda ei saa. Niisiis - tore algus.
Tegelikult ei ole asi nii hull. See on hea kerge suvine lugemine, mis ei nõua erilist pingutust, aga samas ei ole ka sisutühi. Tõsise tahtmise korral on siit võimalik mõtteainet saada küll. Ja kaasahaarav on see ka. Minul näiteks jäi viimase öö uneaeg veidi napiks.
Lugu jutustab Hawaii ühest mõjukamast perekonnast, kelle ema on koomas. Mina-tegelane on tema abikaasa, kes alles niisuguses olukorras avastab isaks-olemise keerukuse. Tütred on teismelised ja seega on olukord tema jaoks uus, võõras ja harjumatu. Aga tegelikult ei mõju pereisa üldsegi peategelasena, pigem on selleks naine, kes romaani kestel kordagi elule ei tulegi. Ikkagi keerleb karussell tema ümber ning see mõjutab kõiki tegelaskujusid. Ta ise on ema ja naisena üks suur küsimärk ja mõistatus. Igatahes mõjub ta üpris ebatavalisena ning tekitab lugedes vastuolulisi küsimusi. Mõnes mõttes toimib ta hingearstina, kes valuvõtteid kasutades sunnib oma lähedasi mugavast tsoonist välja ronima ja elama hakkama. 
Lisaks ema Joanie´le on põnevaid tegelaskujusid veelgi. Näiteks Scottie, kümneaastane peretütar, kes oma otsekohesusega kõiki jahmatab. Kirjanik ise ütleb raamatu sabas trükitud intervjuus, et teismelised on justkui täiskasvanute karikatuurid. Täiskasvanu ei ütle kõiki oma mõtteid avalikult välja, eriti siis, kui need ei ühti ühiskonnas kehtivate kirjutamata seadustega. Aga teismeline ütleb küll ja mõnikord (tegelikult peaaegu alati) on see väga tervendav, aga täiskasvanule ebamugav. Häbitunne pole kunagi meeldiv. 
Kogu loo taustal figureerib keegi Sid, kes mõjub justkui punktiirjoonena: ta ilmub väga jõuliselt, kaob siis jälle tagaplaanile, et taas ja taas uuesti esile tõusta. Millegipärast kipub tekkima paralleel Jääaja-Sidiga: natuke vinguv, väga aus ja sageli üllatav. Nii tundub, et ka tema välimus võiks olla midagi Multika-Sidist, ainult et inimversioon: totakalt naeratav veidi äraolev väljaveninud poisivolask, kelle proportsioonid on põhjalikult paigast ära.
Kirjanik ütleb, et Hawaii ei ole tema arvates pelgalt taust, vaid pigem tegelaskuju. Kuna aga jutt käib ikkagi valusatest inimsuhetest, siis minu jaoks jääb toimumiskoht küll üpris tähtsusetuks. Aga kogu see suhete virrvarr paneb mõtlema, kas ikka alati on hea teada tõde. Äkki mõnikord on teadmatus või vale palju etemad?
Kaanele on kirjutatud: "Vaata ka samanimelist filmi!". Küllap kunagi vaatangi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar