03 juuli 2013

Henning Mankell. Püramiid

Mankell paneb aja tagurpidi käima. Alguses ilmusid küpses keskeas Wallanderiga juhtunud lood ning alles nüüd saame teada, mis oli enne.
Erinevalt eelmistest ei ole see siin terviklik romaan, vaid koosneb üksikutest lugudest. Lugemise teeb see mugavaks, sest niisuguse pikkusega lugusid on võimalik ühe hooga läbi võtta ilma, et igapäevaelu selle all kannataks. Mankell on toimuva ka kenasti dateerinud, nii et lugejal on võimalus jälgida tema enda arengut. Ja mitte ainult - ka seda, mis toimub tema perekonnas, kuidas ta loob suhte, kuidas see areneb ning lõpuks puruneb. Eelnevalt ilmunud lood on ju kõik lahutatud Wallanderist, kelle elus figureerib endine naine Mona. Nüüd saame teada, kes ta selline on ja mis õieti juhtus. Mõnes mõttes meenutab seesugune mõrvauurija kuvand katoliku preestri oma: see vajab nii jäägitut pühendumist, et perekonna jaoks lihtsalt ruumi ei jätku. Nagu tahaks, aga pole võimalik.
Mis puudutab lugude pealiini, siis see on jätkuvalt sama: ikka tuleb kõrvaldada kurikaelad ja üldjuhul eeldab see põhjalikku mõttetööd. Ühe väikese erandiga: nende kaante vahel on üks väga lihtne lugu, mille puhul ei ole tegemist pikaleveniva uurimisega. See on lihtsalt üks kriitiline situatsioon, millesse Wallander kogemata sisse astub. Pigem lisab selline lähenemine jutukogumikule vürtsi. Ja veel -  Mankell on viimase loo osavasti haakinud järgnevaga, nii et "Püramiidi" lõpus algab "Näota mõrvarid". Kes viimast on lugenud, tunneb selle ära.
Niisiis on Mankell säilitanud endise kvaliteedi ning väärib lugemist. Eriti suvel, kui asju tuleb veidi kergemalt võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar