Bridget Asher. Provence´i murtud südamega

Suvel kipub lugemisvara üpris kerglaseks muutuma. Bridget Asheri raamat on selles meeleolus nagu rusikas silmaauku. Midagi on selles annagavaldalikku. Mäletan, et lugesin eelmisel suvel umbes samal ajal Anna Gavalda "Lohutajat" ja see tundus hea. Ilmselt olen vahepeal kriitilisemaks muutunud, aga see raamat tundub loetav: vihale ei aja, aga hõiskama ka ei pane. Siiski on nende kahe raamatu vahel sarnasusi ridamisi.

Lugu räägib noorest ameeriklannast, kes on mõni aasta tagasi õnnetuse läbi kaotanud oma mehe. Selles olukorras ei tahagi ta oma eluga edasi minna, lihtsalt leinab ja vegeteerib. Ja siis mõtlevad tema õde ja ema, keda raamatus kujutatakse üsna vastuoluliste ja enamasti tüütute naistena, välja plaani, et õnnetuke tuleb omast keskkonnast välja saada. Nii annavad nad talle ülesande sõita koos väikese pojaga Prantsusmaale, kus perekonnal on maamaja. Kuna see on hiljuti põlenud, siis vajatakse kedagi, kes olukorrale pilgu peale viskaks. Nii ta siis lähebki. Nagu naistega ikka, hakkavad juhtuma väga emotsionaalsed asjad. Päris kõik ei ole roosamannalised armastuse-leidmise lood, aga enamasti ikka. 

Sellelaadsetele raamatutele kohaselt on autor jäänud truuks mõtteviisile, et naise õnn seisneb sobiva mehe leidmises ja temaga ühise elu jagamises. Siinkohal ei ole ta seda väljendanud naistekatele omase silmatorkava naiivsusega, vaid märgatavalt pehmemalt.
Üks päris vahva kõrvaltegelane on siiski ka: nendega sõidab kaasa peategelase õe teismeline kasutütar, kes osutub üllatavalt küpseks ja tasakaalukaks tüdrukuks.

Omaette väärtuseks on Prantsusmaa olustikukirjeldused. Ja nagu viimasel ajal moeks on saanud: toidud. Parim osa raamatust on selle sabas olevad retseptid. Mul on plaan mõned neist kunagi tulevikus ära proovida. Tunduvad huvitavad.